Reelika Alunurm: „Muutuste saavutamiseks peab tegema süstemaatilist ja pidevat tööd“

Doktorant majandusteaduse vallas, Tartu Ülikooli üliõpilaskonna juhatuse esimees, TÜ majandusklubi juhatuse liige, TÜ senati liige, organisatsioonide arendaja tudengiühenduses OLE ROHKEM – just need tiitlid annavad märku, missuguse inimesega on Reelika Alunurme näol tegu.

Üliõpilaskonna esimehena juhib Alunurm seitsme inimese tööd büroos, lisaks sellele koordineerib ta ka 130 vabatahtliku tööd. Doktorantuuris fokusseerib Alunurm ettevõtete ja ülikoolide koostööle. „Ma uurin seda, kuidas ettevõtted saaksid teha innovaatilisi lahendusi, kasutades ülikoolide abi,“ selgitas Alunurm. „Kõlab ju mõistlikult, et kui meil on olemas ülikool, kes uurib uusi asju, siis võiks neid ka rakendada nii, et ettevõtted saaksid sellest kasu,“ täpsustas ta.

Miski ei juhtu käed rüpes passides

Üliõpilaskonna esimehe roll tuli aktivistist tudengile loomuliku jätkuna. „Esimest korda kandideerisin TÜÜEsse oma esimese magistriaasta lõpus, 2015. aasta kevadel. Siis olin väga ähmi täis – tegin endale spetsiaalse kampaania ja kleepisin terve majandusteaduskonna oma pilte täis,“ kirjeldas Alunurm. „Sain sisse.“

Esialgu oli Alunurme sõnul tal päris keeruline – juriidilisi protseduure oli päris palju ja ülikooli õigusaktidega tutvumiseks kulus omajagu aega. „Vähemalt pool aastat olin täiesti segaduses – täpselt selline tunne oli, et ei saa millestki aru,“ meenutas Alunurm. „Siis läks üle aja pisut selgemaks,“ ütles ta.

„Selleks ajaks, kui oli juhatusse kandideerimine, oli mul juba päris palju kokkupuudet selle valdkonnaga. Ega ma ise kõhklesin kandideerimise osas, sest magistri lõpp oli käes, aga eelmine esimees, Martin Noorkõiv, veenis mind ja lõpuks tulid plaanid niimoodi kokku, et kuna saan tegeleda doktorantuuris alaga, mis mind huvitab, siis kandideerisin,“ rääkis Alunurm. Kuna ta kandideeris 2015. aastal TÜÜE revisjonikomisjoni ning EÜLi, oli kogemust juba omajagu. „Tegin lihtsalt mitmes kohas mitut asja ja asjad said seetõttu kiiremini selgeks,“ rääkis Alunurm. „Kohati oli ka muidugi päris kiire ja raske, seda eriti kooli ja teiste organisatsioonide kõrvalt,“ tõdes ta. Kõikide kohustuste tõttu tunnistab Alunurm, et magamata öid tuleb samuti ette. „Ega väga kerge alati ei ole, tuleb osata rohkem puhata,“ nentis Alunurm.

Süsteemsed muutused on edu võti

„Kui ma vaatasin vabariigi aastapäeval presidendi kõnet, mõtlesin ma küll, et see on päris lahe, et meil on moraalne eeskuju,“ rääkis Alunurm. Kuna ta huvitub aga suhetest Aasiaga, pakuks põnevust hoopis saadikuroll. „Ma usun, et meil on päris palju Aasiast õppida, kuigi kultuur on Eestiga võrreldes väga erinev,“ lausus Alunurm. Ta ei näe enda tulevikku teadlasena, vaid eelistaks pigem aktiivsemat tööd. „Ma tahaks teha süsteemseid muutusi ühiskonnas. Mu elu eesmärk on saada maailmamuutjaks!“ teatas Alunurm. Ta täpsustas, et üksikindiviidi muutused on küll toredad, näiteks vabatahtlik töö loomade varjupaigas, kuid süsteemsed muutused on pikas perspektiivis kasulikumad. „Koerad ja kassid on küll nunnud ning loomade varjupaigas abis käimine on hea, aga tuleks tegeleda sellega, kus probleem päriselt on ehk kahandada kodutute loomade osakaalu,“ selgitas Alunurm. „Üksi ei jõua väga kaugele, aga kui teha tööd hulga inimestega organiseeritud vormis, kes panustavad sama eesmärgi suunas, on tulemust näha,“ lausus Alunurm.

Apaatsus ja tõrksus

Ühe probleemina tudengite hulgas näeb Alunurm tõrksust vabatahtliku töö ees. „Võimalus ise midagi ära teha – ise mõnda projekti juhtida, suhelda sponsorite ja partneritega, mõelda ise üritus otsast lõpuni välja ja näha kuidas see teoks saab. See on märgatavalt erakordsem asi kui töötamine lihtsalt selleks, et võimalikult kiiresti oma elujärge parandada ja ilusaid asju osta,“ rääkis Alunurm. Ta rõhutas, et olukorras, kus tudengil on vaja teenida raha baasvajaduste katmiseks, on töötamine muidugi mõistetav.

Teiseks tõi Alunurm välja apaatsuse. Levib suhtumine, et pole mingit mõtet rapsida, kuna midagi nagunii ei muutu. „Ma ei tea, kas see mõte on sisse jäänud vanemate generatsioonide küünilisusest, aga ma leian, et see on vale. Muutub küll,“ teatas Alunurm. Ta selgitas, et millegi suure muutmisega läheb aega – see ei too kohest rahulolu ja koheseid muutuseid. „Aga ühiskond on väga palju muutunud, nt suhtumine omaalgatustesse ja sotsiaalsetesse probleemidesse (samasooliste kooselusse, alkoholi). Nende muutuste saavutamiseks peab tegema süstemaatilist ja pidevat tööd. Seejärel hakkab avalik arusaam sammhaaval muutuma ja muutuse võrsed kerkivad nähtavale.“

Samm esiuksest välja

Kui Superman otsiks endale abilist, müüks Alunurm enda oskused maha järgmiselt: kõigepealt teadvustaks, et ta usub Supermani eesmärki ning siis teeks taustatööd (näiteks otsiks üles kurikaela ja nuputaks, kuidas ta kinni panna). Alunurm võttis selle kokku: „Ma ütleksin talle, et vali mind, ma olen rohkem!“

Alunurm kutsub tudengeid üles tegutsema. „“Oma esiuksest välja astumine on ikka ohtlik värk – kunagi ei tea kuhu sattuda võid…“ ütles Bilbo Baggins,“ alustas Alunurm. „Vali mõni liikumine, mis sulle südamelähedane on ja millesse tahad panustada. Sinu panus on oluline. Kui üksikutest üritustest saab läbimõeldult hulk süsteemseid ettevõtmisi, toovad need endaga suuri muutuseid kaasa.“

 

Greete Palgi