Korporatsioon Amicitia

Amicitia-nimelise sõpruskonna algus ulatub juba rohkem kui 90-aasta tagusesse ajajärku, kui 12 neiut soovisid oma gümnaasiumiaja sõprussidemeid säilitada. 21. novembril 1924 saadi kinnitus TÜ valitsuselt korporatsioon Amicitia loomiseks. Korp! Amicitia värvikombinatsiooni loomisega seondub ilus lugu,. Nimelt meie asutajaliige, vil! Emilie Ruubel oli armunud ning vaatas ühel hetkel kevadist sirelioksa kuldses vaasis. Sealt saidki värvideks sirelililla-tumeroheline-kuldne, mis sümboliseerivad ka meie kolme olulist põhimõtet – julgus, lootus ja ausus. Neid kolme põhimõtet väärtustame ja kanname enesega kaasas igal ajahetkel, kus iganes me ka ei oleks.

1920ndatel oli avalikkus naiskorporatsioonide suhtes vaenulik, mis peegeldub ka meie lipukirjas: „Per aspera ad astra“ (ld k ’Läbi raskuste tähtede poole’). Ka praegu leiame sellest lausest rasketel hetkedel toetust ja jõudu ületada ka kõige suuremad raskused.

Korp! on rohkem kui lihtsalt üks kogum inimesi. See ühendab (üliõpilaselu) traditsioonid ja tänapäeva, annab võimaluse avardada silmaringi ning leida sõpru terveks eluks. Ühised põhimõtted ühendavad nii esimese kursuse tudengineide kui elukogenud vanaemasid.

Meie vil! Kadri Aua (2001. a) on öelnud: „Amicitia on midagi müstilist, sõnulseletamatut… teda polegi võimalik lõpuni tunda, sest ta on kui… kõige hurmavam, keerukam, haaravam, ettearvamatum isiksus.“ – ning see võtab suurepäraselt kokku Amicitia olemuse.

MARIA KOGEMUSLUGU

Kui ma 2012. aasta sügisel korp! Amicitiasse astusin, ei olnud mul tegelikult vähimatki aimu, mis mind ees ootab. Olin enda rängalt juurdunud eelarvamustest vabanenud juba esimesel külalisõhtul, kuhu jõudsin tegelikult vaid põhjusel, et mu korporandist sõbranna seda järjekindlalt nõudis. Liitumise hetkeks olin enda jaoks situatsiooni lahti mõtestanud umbes järgmiselt: ma ei ole täielikult veendunud, miks, aga mulle väga meeldib siin. Ja liitumiseks sellest ka piisas, isegi kui perspektiiv iganädalaselt 50 naisega suhtlemisest ning seejuures rõõmus ja rahul olemisest tundus pigem utoopia kui reaalsusena.

Kindlalt tean ma siiski järgmist: sellist asja nagu tüüpiline naiskorporant ei eksisteeri väljaspool meie soovi kõike stereotüpiseerida. Korp! on enda liikmete nägu ning mida suurem hulk erinevate huvidega indiviide ühte intiimorganisatsiooni kuulub, seda mitmekülgsem on ka kogemus, mille osaks on võimalik korporandina saada. Esialgselt poleks ma selle peale tulnudki, et just siin õpin ma nii palju uut mitte ainult teiste isikute ja erinevate maailmavaadete, vaid ka enda kohta. See on koht, kus saada üle enda hirmudest, ent samas ka koht, kus õppida sõna võtma ja enda eest seisma. Korp! on lõbus, täis laulu ja tantsu, kuid korp! võib olla kurb, kui sinu lähedased suurde maailma laiali lähevad.

Igatahes sain peatselt aru, et korporatsioon ei ole kõigest klubi, kus sa mõnikord enda nägu näitad või see paralleelselt paljude teiste kõrval lihtsalt neutraalselt eksisteerib. Korp! on perekond, kuhu sisse elada on väga kerge. Niivõrd palju intelligentseid ja humoorikaid inimesi ei saa ju ometi külmaks jätta. Ja kui tahes kaua sa ka eemal ei viibiks, oodatakse sind alati tagasi, käed avali. Isegi, kui inimesed on vahetunud ja sina neid ei tunne, võetakse sind vastu nii nagu oleksid alles eile lahkunud.

Samas toimib iga organisatsioon mingis mõttes nagu masinavärk ning absoluutselt kõigil on selles oma panus. Korp! annab sulle vastavalt sinu panusele, aga alati rohkem. Ta annab rohkem võimalusi kui suudad vastu võtta, kuid kõik need, mille siiski vastu võtad, arendavad sind pööraselt ning annavad kogemused, mille mõned saavad oluliselt hilisemas elus kui üldse. Tänu võimalusele ennast igakülgselt realiseerida ning teha seda inspireerivate inimeste keskel, on Amicitia minu jaoks ka kolm aastat pärast liitumist sama huvitav ja sama dünaamiline kui alguses.

UURI LIITUMISE KOHTA

KÜLALISÕHTUD: