Mõned kuud tagasi, kui kevadpäike esimese pai tegi, sattusin Emajõe ääres jalutades ühele pingile istuma. Tundsin mingisugust imelikku masendust, ei mäletagi enam miks, kuid minu sisesüsteemi valdas selline emotsioon nagu nördimus.
Eks sellistel puhkudel ongi hea aeg maha võtta, leida hetk iseendale ja tõmmata sügavalt hinge. Veekogu ääres endamisi filosofeerimine ja pardibande jälgimine tegid oma töö. Istusin tunnikese ja hakkasin vaikselt minekule sättima. Järsku ilmus kuskilt keskealine naisterahvas, istus mu kõrvale ja ei möödunud palju aega, mil märkasin esimesi pisaraid mööda ta põski alla voolamas. Segadust tekitav situatsioon sundis mind kotist otsima salvrätikupakki, mida abipakkuvalt naisele ulatasin. Ebamugav on ju, kui keegi, veel enam võõras, sinu kõrval nutab. Naine keeldus kindlameelselt minu abist ja ütles: “Need pisarad pole tekkinud kurbusest, need on rõõmupisarad ja neid ma ei kuivata.”
Vestlesime väheke ja selgus, et naine sai äsja teada oma rasedusest. Tal esines varem rasestumisega komplikatsioone, kahe nurisünnituse järel ta juba kartis näha ennast kui potentsiaalset ema. Seetõttu ei tahtnud ta rõõmustamisega kiirustada. Soovis vaid esialgu jõuda perioodi, kus soo kindlaksmääramine oli võimalik. Ma ei oska sõnadesse panna, milline rahulolu ja rõõm oli olla sellise ilusa hetke tunnistajaks. Enne, kui ma seadsin sammud kodu suunas, jõudis ta Emajõge vaadates otsustada ka oma tulevase tütre nime. Selleks saab Emma.
Võime tunda pisiasjadest rõõmu ja oskus vähendada iseendas peituvat isekuse taset on olulised nipid, kuidas ülikoolis ellu jääda. Olgu tegemist esimese, neljanda või seitsmenda õpinguaastaga, me kõik sarnaneme selle poolest, et muutume vahepeal negatiivseteks. Nii mõnigi Eestis resideeruv vahetusüliõpilane on täheldanud eestlaste läbivat pessimistlikku iseloomu. Seesama suhtumine võib suuresti kõigutada meie motivatsiooni, paigutades meid n-ö nähtamatusse kasti, kust väljapääsu soovi ei ole lihtne leida.
Ent selline iseendasse sulgumine on vale. Inimene jääb väga paljust ilma. Ta ei näe, mis ümberringi toimub, kuna fookus on iseendal. Ta ei märka seda kelmikat nalja, millega mõni õppejõud püüdis vürtsitada loengut. Ta ei märka seda siiralt naeratavat Säde baristat, kes usinalt kohvi tehes püüab ta tuju paremaks muuta. Ta ei märka pisikest eelmise õpikuomaniku loodud pastakakritseldust, mis motiveerivalt ütleb “Pea vastu”. Mõni on lihtsalt omaenda elu kulgemise suhtes pime.
Minu eesmärk ei olnud üdini filosoofiliseks muutuda. Tahtsin oma sõnavõtu võimalust ära kasutada ja juhtida tähelepanu elu väikestele tahkudele. Kui leiad end olukorras, kus enam ei oska olla, siis ole pai ja vaata enda ümber. Märka seda, mis teeb rõõmu teistele. Jaga seda emotsiooni ühiselt. Me oleme ikkagi kollektiivsed loomad ja peame selle õpinguteekonna koos vastu.
Mari-Liis Korkus