Kas olete kuulnud lugu arstitudengist, kes ainult õpib, õpib ja õpib, ning kui aega üle jääb, siis natuke sööb ja harva magab? Või siis linnalegendi, kuidas teised üliõpilased pidutsevad, juuratudengid pidutsevad ja õpivad ning arstitudengid ainult õpivad? Müüdid on toredad, aga need tuleb murda.
Arstitudengina julgen kindlalt väita, et vähemalt mina ei tea ühtegi sellist noort arstihakatist, kes sobiks ülaltoodud kirjeldusse. Muidugi me õpime. Õpime kohe väga palju, aga müüdist tuleb kindlasti eemaldada sõna „ainult“. Me teeme nii palju muud ka. Hingame, sööme ja elame peaaegu samamoodi nagu normaalsed inimesed. Lisaks mahuvad meie päevadesse ka pere, sõbrad, töö (mis omakorda võib olla nii erialaline, mittemeditsiiniline kui ka mõni teadusprojekt), trennid jpm. Võib tekkida küsimus, kas meile on ikka antud ööpäeva 24 tundi ja nädalasse 7 päeva. Jah, ikka on, kuid me oleme head ajaplaneerijad. Väide „Kes teeb, see jõuab!“ kehtib sada protsenti. Iseenda näitel julgen öelda, et ajal, mil tegemisi on meeletult palju, olen väga hästi organiseeritud ning leian kõigele oma aja ja koha. Muud moodi ju lihtsalt ei saa. Kui voolad oma tegemistega kogu aeg kaasa, siis tuleb ka see ajaplaneerimisoskus vooluga kaasa. Kui aga võrdlen seda mõne puhkuseperioodiga, kus üks väheseid kohustusi on kirjutada artikkel, siis selle kallale asumine nõuab palju ajaressurssi ja diskussiooni iseendaga.
Miks arstitudengid rabavad tihti endale palju muid kohustusi peale õppimise? Kui me tegeleks päevast päeva ainult õppimisega, lõpetaks me õige pea arstide asemel patsientidena. Õppetöö on väga intensiivne ja suuremahuline, kliinilises õppes lisanduvad ka patsiendid oma lugude, haiguste ja muredega. Emotsionaalselt võib see olla väga kurnav. Seetõttu on absoluutselt hädavajalik, et peale meditsiini oleks veel millegagi tegeleda. Olgu see siis sport, muusika või mõni mittemeditsiiniline töö. Miski, mis viib mõtted eemale anatoomilistest struktuuridest, nagu sulcus tendinis musculi flexoris hallucis longi (suure varba painutajalihase kõõlusevagu) või tarkuseterast „luukoe posttraumaatilises reparatiivses regeneratsioonis eristatakse sarnaselt luukoe histogeneesiga intramembranoosset ja kondraalset ossifikatsiooni” või sellest, et kuulasid haiglas praktikumis mõne patsiendi rasket haiguslugu meningoentsefaloradikuloneuriidist.
Mitmed arstitudengid töötavad kooli kõrvalt ka haiglates põetajate, abiõdede või abiarstidena. Ühest küljest on see rahaline toetus. Teatavasti on arstiõpe pikk ja terve aeg oma vanemate kulul elada ei tundu õige. Teisalt on see meie jaoks praktika. Arstiõpe on esimesel viiel aastal peamiselt teoreetiline, seega tahame igasugusest praktilisest kogemusest kinni haarata.
Paljud arstiüliõpilased on aktiivsed organisatsioonides. Üks eredaim näide on Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts (EAÜS). Miks oma niigi vähest vaba aega veel vabatahtlikule tööle pühendada? Meile on ikka koolis räägitud, et lisaks sellele, et arstiteaduskonda astuvad enamasti keskmisest kõrgema empaatiatasemega inimesed, on tulevastel arstidel tihti aktiveerunud ka maailmaparandamise geen. Tänu seltsile on meil võimalik seda geeni nii enda kui ka oma inimeste heaks ära kasutada. Ühest küljest on võimalus organiseerida üritusi, mis toovad kasu arstitudengitele kas siis erialaliselt või silmaringi laiendamiseks. Teisest küljest saame läbi viia projekte, mis aitavad kaasa sellele, et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid Eestis (viimane lausejupp on EAÜSi visioon). Hea näide on EAÜSi Vaktsineerimisgrupp, mille liikmed käivad perekoolides rasedatele vaktsiinidest ja nende olulisusest rääkimas. Arstitudeng võiks ju mõelda, et küll ma töötava arstina jõuan tegeleda n-ö inimkonna tervendamise ja meditsiinisüsteemi paremaks muutmisega ning miks kulutada sellele aega õppides. Tegelikult on aga õppimisprotsess paljuski see, mis kujundab ja kasvatab meist arstid. Selle all ei pea ma silmas mitte ainult koolipingis omandatud teadmisi. Juba varakult murekohtade pärast hinge valutades ja astudes samme nende leevendamiseks, loome nii endale kui ka tulevastele arstitudengitele paremad tingimused õppimiseks ja arstiks kasvamiseks. Lisaks annab seltsitegevus hädavajalikke oskusi: organiseerimine, delegeerimine, meeskonna kokkupanek, puudujääkide märkamine ja nendega tegelemine, õppimine oma vigadest ja edasiminek. Rääkimata sellest, et kõik need inimesed, kellega seda teeme, on meie enda tulevased kolleegid. Koos millegi nimel tegutsemine kindlustab terveks eluks sõbrad, kellele saad alati loota.
Arstitudengid ei ole eraldi liik mingeid iseäralikke ja müstilisi tegelasi, kes istuvad hommikust kuni raamatukogu sulgemiseni suurte õpikute taga ja tuubivad pähe ladinakeelseid fraase. Need, kelle sõbraks on mõni arstitudeng, ilmselt seda ka teavad. Kellel veel pole tulevastest arstidest sõpru, siis loodan, et see kirjatükk kergitas saladuseloori ja avas pisut rohkem meie maailma.
Liis Puis, V kursuse arstitudeng