Tartu Ülikoolis kirjandust tudeerinud Anete teekond on viinud teda nii USAsse, Inglismaale kui ka Indoneesiasse. Oma AIESECi välispraktika kogemustest kirjutab ta meile aga Bali saarelt.
Kuidas jõudsid otsuseni minna välispraktikale?
Mõtlesin välispraktika peale juba Tartus magistrikraadi omandades, kuid siis sain võimaluse õppida vahetusüliõpilasena USAs ning lükkasin välispraktikaplaani paar aastat edasi. Magistritööd kirjutades otsustasin, et välispraktika on just see, mida tahan pärast lõpetamist teha, siis aga tuli teade, et olen vastu võetud Westminsteri ülikooli ja mõte jäi jälle paariks aastaks seisma.
Miks valisid just AIESECi programmi ja sihtriigiks Indoneesia?
AIESECi poole pöördusin seetõttu, et tahtsin elada mõnda aega väljaspool Euroopat. Otsus Indoneesiasse minna tuli üpris juhuslikult. Välipraktikale kandideerides olin avatud kõikidele võimalustele. Suureks unistuseks oli minna Lõuna-Ameerikasse, kuid ma ei seadnud endale selles osas piiranguid. Kuna AIESECi andmebaasis oli väga palju erinevaid pakkumisi, leidsin endale sobiva Venetsueelas. Samal ajal võttis aga ka AIESEC Indoneesia minuga ühendust. Otsuse langetamine oli keeruline ning küsisin õe käest nõu. Tema soovitas valida riigi, millest ma peaaegu mitte midagi ei teadnud ning nii langeski kaalukauss Indoneesia kasuks.
Õde soovitas valida riigi, millest ma peaaegu mitte midagi ei teadnud ning nii langeski kaalukauss Indoneesia kasuks.
Mida Indoneesias tegid ja kaua seal viibisid?
Õpetasin Yogyakarta keskkoolis inglise keelt. Yogyakarta on ülikoolilinn ja riigi kultuuripealinn, kust tulevad Indoneesia parimad kunstnikud, tantsijad ja muusikud. Seal toimub alatasa mõni festival, teatrietendus või näituse avamine. Õpetasin linna kõige paremas keskkoolis − õpilased rääkisid inglise keelt päris hästi ning vajasid vaid praktikat. Välispraktika kestis kokku kolm kuud.
Kas enne praktikale minemist täitmist vajavate paberite ja lepingute hulk ei hirmutanud?
Arvan, et Erasmusega oli olukord üsna sarnane – alguses tundus, et paberimajandust on tohutult, kuid pärale jõudes sain aru, et asjaajamine oli vaeva väärt. Eelnevast tulenevalt olengi nüüdseks juba unustanud, mida täpselt nõuti. Kui tundub, et bürokraatia ajab hulluks, on kõige targem siht silme ees hoida.
Kas soovitad AIESECi kaudu välispraktikale minna?
Soovitan AIESECi välispraktikat teha eelkõige seiklushimulistel inimestel, kuna võib juhtuda, et oled võõras kultuuris mitte ainuke eestlane või eurooplane, vaid lausa ainus välismaalane. Mäletan selgelt, kuidas kaks nädalat pärast praktika algust sattusin turistidele mõeldud kohvikusse ja nägin esimest korda “valget inimest” kuskil mujal kui peeglis.
Alguses tundus, et paberimajandust on tohutult, kuid pärale jõudes sain aru, et asjaajamine oli vaeva väärt.
Minu vastuvõtt Indoneesias oli väga kena: lennujaama tuldi vastu, viidi sööma, leiti elamiskoht ning AIESECi inimesed veetsid minuga aega. Kuna aga kohalik kultuur on meie omast väga erinev, tekkis ka lahkarvamusi. Näiteks soovis üks AIESECi liige, et annaksin talle alati teada, kuhu lähen ja mida teen. Loomulikult ei jõudnud ma seda alati teha ning sellest tekkiski probleem. Samuti häiris mind, et neile ei meeldinud, kui omal käel sõpru leidsin.
Mul oli probleeme ka kasuperedega. Esimene mulle ei sobinud, kuna nad soovisid, et oleksin kodus enne kella üheksat õhtul. Teises peres taheti, et oleksin kodus keskööks, kuid et ma ka sellest reeglist ei suutnud kinni hoida, juhtus paar korda, et mind ei lastud uksest sisse ja pidin magama maja taga terrassil. Pöördusin oma murega AIESECi poole ja pakkusin, et olen nõus vajadusel hotelli kolima. Kohalik AIESEC vastas mulle, et hotellis pole jõulude tõttu kohti. Oli näha, et nad ei soovinud mind aidata, kuid ei öelnud seda ka otse, sest see pole indoneeslastele kombeks. Minu jaoks oli see aga viimane piisk karikasse – võtsin vastu sõbra pakkumise kolida tema perre, kus ei tuntud piiravat huvi, mis kell ma koju tulen. Selgituseks pean mainima, et ma pole peoloom, kes iga päev poole ööni pidutseb ja hilja peale jään enamasti vaid mõned korrad kuus.
Eelnevate näidete mõte on selles, et kahtlemata püüdsid AIESECi inimesed igati aidata, kuid võõrasse kultuuri sisenedes tuleb arvestada, et konfliktsesse olukorda sattumine on lihtsam kui omas kultuuris.
Kasuperes elades juhtus paar korda, et mind ei lastud uksest sisse ja pidin magama maja taga terrassil.
Kuidas innustaksid noori välispraktikal osalema?
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas tuleb kahtlemata kasuks töötada koos teisest rahvusest inimestega, neilt õppida ning neile midagi enda poolt vastu anda. Loomulikult saab oma oskusi proovile panna ka Eestis, kuid siin on meil võimalik töötada terve elu. Maailma on kõige parem avastada just praegu, kui pole veel oma peret, mida toita, või korterilaenu, mis vajab tagasi maksmist. Miks mitte saada töökogemus ning elukogemus samal ajal?
Räägi mõni põnev lugu, mis Indoneesias olles juhtus.
Et mu välispraktika kestis 90 päeva, kuid viisa vaid 60 päeva, pidin kaks nädalat enne viisa aegumist seda pikendama. Teadsin seda algusest peale, kuid immigratsiooniametisse jõudes avastasin, et viisale märgitud 3. detsember polnudki viisa lõppkuupäev, vaid 60 päeva tuli arvestada päevast, mil mulle riiki saabumisel tempel passi löödi. Loomulikult tuli palju jama: pidin maksma trahvi ning lõpuks saadeti mind ohvitseride saatel riigist välja. Veetsin tunde immigratsiooniametis igasuguseid pabereid täites ja kõiksugustele küsimustele vastates. Ilmnes, et praktikat teha on lubatud Indoneesias vaid austraallastel. Viimased kaks nädalat, kui plaanisin Indoneesias reisida, pidin veetma Yogyakartas, sest mul ei lubatud linnast lahkuda. Sellele vaatamata leidsin Indoneesiast endale imetoredad sõbrad, kes tegid kõik, et oma viimaseid nädalaid võõras riigis naudiksin.
Kõik lõppes sellega, et teatasin mind lennujaamas lennukile saatnud ohvitserile, et järgmine kord tulen juba tudengiviisaga. Seda ma ka tegin. Praegu õpin Yogyakartas Darmasiswa programmiga traditsioonilist tantsu ning neile küsimustele vastan väikeses mägikülas Balil. Usun, et negatiivsetel kogemustel ei tasu lasta end murda ning alati peab raskustele vaatamata oma unistuste poole püüdlema.
Autor: Laura Porovart