Iga aastavahetus saabub mürtsu ja pauguga ning annab inimestele uut lootust jätta vana selja taha ja olla järgmine aasta parem. Viimase seljatamiseks tarbitakste tihti meelemürke, mis muidu külma eestisugu rahva lõunamaiselt lähedaseks muudab ning annab julgust emmata ka neid, keda muidu võhivõõrasteks peetakse.
Istusime sõpradega 30. detsembri õhtul üheskoos ja planeerisime järgmist suurõhtut. Keegi meist ei tahtnud tavapäraselt ühes Rüütli tänava baaris tiksuda ja viimaks varahommikul koju lonkida. Soovisime, et seekordne aastavahetus oleks veidigi põnevam.
Iga kallistus pole võrdväärselt magus
Enim tegi tuska mõte, et järjekordselt tuleb öisel Rüütli tänaval kallistada hulgaliselt inimesi – poolvõõraid ja tuttavaid –, keda muidu just ei kallistaks, võib-olla et tänaval isegi ei kõnetaks ja pilke vahetamata teineteisest mööda kõnniks. Mõtisklesime seltskonnas, et miks aastavahetusel kallistatakse purjakil olles peaaegu et igaüht, mõtlemata, kui armas on kallistatav. Aastavahetusel kogunevad tuhanded tartlased kesklinna, kus paari öötunni jooksul kallistatakse pea samaväärne arv kordi või rohkemgi kui terve aasta vältel kokku. Kui 364 päeva jooksul emmatakse eestkätt lähedasi, kellest hoolitakse, siis 31. detsembril kipub kallistamismaraton olevat pelgalt traditsioon või omamoodi kohustus, kuna kõik ümberkaudsed ju ka kallistavad. Eestlased ei musita üksteist tervituseks nagu lõunamaalased, ainult 31. detsembril vastu 1. jaanuarit ollakse ebamaiselt lähedased. Otsustasime, et sel aastavahetusel me niisama kergelt ei kallista: embame vaid valituid ja teeme seda südamest.
Eestlased ei musita üksteist tervituseks nagu lõunamaalased, ainult 31. detsembril vastu 1. jaanuarit ollakse ebamaiselt lähedased
Vahetasime selsamal 30. detsembri õhtul üksteisega juba pikemat aega kallistamise muljeid, kui Kadri äkki teatas, et mõnele inimesele on läheduse talumine, sealjuures ka kallistamine, suur katsumus. Kui meie ei taha aastavahetuse ööl kallistada inimesi protesti eesmärgil, kannatab keegi teine Aspergeri sündroomi all, mis teeb kallistamise pea talumatuks. Eesti autismiühingu veebileht kirjutab, et Aspergeri sündroomiga, mis on üheks autismispektri häireks, kaasnevad sotsiaalsed ja kommunikatiivsed eripärad, oskamatus suhelda ning hirm füüsilise läheduse ees. Selle sündroomiga inimesed ja lapsed pole kusagil kaugel teisel mandril, vaid siinsamas lähedal, meie kodumaal.
Otsustasime, et teeme heateo eelmainitud sündroomi all kannatavatele lastele, kellele kujuneks aastavahetus Tartu kesklinnas tõeliseks põrguks. Leppisime kokku, et meisterdame papist plakatid loosungiga „No free hugs“, millega plaanisime veeta õhtu Tartu linna suurima melu keskel, Raekoja platsil ja Rüütli tänaval. Kuigi me ei plaaninud teha isealgatuslikku kampaaniat raha kogumise eesmärgil, leppisime kokku, et kui keegi peaks meile kallistuse eest raha pakkuma, annetame saadud summa autismisündroomiga lastele.
Papploosungitega südametesse
Vahetult enne südaööd kahtlesime ja kõhklesime, kuid plakatid seisid juba toanurgas ning kahjuks või õnneks ei suutnud me taganemiseks ühtki piisavalt head põhjust välja mõelda. Suurim kartus seisnes inimeste reaktsioonis ning selles, kuidas meie kampaaniasse suhtutakse. Esialgne plaan veeta aastavahetus pigem tasa ja targu oli asendunud adumisega, et seekordne suursündmus tuleb täis tähelepanu ja rambivalgust.
Raekoja platsi jõudes saime äärmiselt palju pilke ning ootamatuid ja kohati ka ründavaid kallistusi. Üks lõbus sell oli veendunud, et oleme lihtsalt kurjad tüdrukud, ning teatas põhjenduseks, et mispärast muidu me siis tasuta kallistusi ei anna.
Üks lõbus sell oli veendunud, et oleme lihtsalt kurjad tüdrukud, ning teatas põhjenduseks, et mispärast muidu me siis tasuta kallistusi ei anna
Peab tunnistama, et loosungeid valmistades võinuks suuremat rõhku pöörata Aspergeri sündroomi olemusele, kuna „No free hugs“ ei kajasta selle olemust, vaid kuulutab üksnes tasulist kallistust. Need, kel oli jaksu ja tahtmist, kuulasid loosungite tagamail peituvast. Selgitasime, miks taolisi silte kanname ja mis eesmärgil oleme end ühtlase inimmassi seas papploosungite abil silmatorkavaks ehtinud.
Tartlased kallistasid ja toetasid kampaaniat enda äranägemise järgi. Omalt poolt lubasime, et ei joo raha esimeses baaris maha ning annetus jõuab tõepoolest abivajajateni.
Üllad uue aasta minutid
Lahkeid inimesi oli palju ja kogusime vähese ajaga 32,83 eurot, mille ümardasime 35 euroks. Puhtalt meie kogemustele tuginedes peame kahetsustundega nentima, et promilliga eestlased on siiski heldemad kui promillita. Summa pole märkimisväärne, kuid kui mõelda, et saime sama kallihulga eest, mille oleksime suutnud koguda ka loosungiteta, kedagi kas või mingil määral aidata, võib kampaaniat kordaläinuks pidada.
Mida taotles papitükile viltpliiatsiga maalitud lombakas „No free hugs“? See oli protest silmakirjalikkuse ja hingetu kallistamise vastu; see oli meie vastuhakk tüüpilisele vana-aastaõhtule, mil kõik inimesed täidavad muretult kõhud ja kõrid ning imetlevad õhus järgmise aasta uhkeid lubadusi. Tagantjärele vaadates võib tõdeda, et uut aastat heategevusega alustades muutsime numbrivahetuse just nii eriliseks, kui seda olime soovinud.
See oli protest silmakirjalikkuse ja hingetu kallistamise vastu – see oli meie vastuhakk tüüpilisele vana-aastaõhtule
Tegime annetuse veebikeskkonna „Ma armastan aidata“ kaudu, mis on asutatud Swedbanki ja Heateo Sihtasutuse poolt ning mis koondab Eesti elu paremaks muutvaid organisatsioone neljast erinevast valdkonnast: lapsed ja pered, tervis ja toimetulek, loomad ja loodushoid, haridus ja võrdsed võimalused. Toetasime Tallinna ja Harjumaa Autismiühingut, kes kogub raha, et igal kuul korraldada eesti- ja venekeelseid tugigrupikohtumisi autismispektrihäirega inimeste pereliikmetele.
Headus loob headust! www.armastanaidata.ee
Autorid: Kadri Org, Anna Maria Metsa