Ei, mitte siin hooaja esimese ajakirja veergudel oma mõtteid väljendada. See on tõtt-öelda üsna hirmus, kuna lõpukirjandist on möödas juba hulk aastaid ja vahepeal pole pidanud oma mõtteid paberile panema. Aga mulle meeldib siin, Tartus. Olles elanud juba mitu head aastat tudengilinnas, kuid alati pigem pealinna tüüpi neiu olnud ja esimesel võimalusel kodulinna pagenud, tunnistan seda endale esimest korda ja ütlen selle ka avalikult välja: jah, mulle juba täitsa meeldib Tartus. Lõpuks ma tunnen, et Tartust on saamas tudengilinna nime vääriv koht, kus nooruspõlve veeta on ütlemata hea.
Mis on siis muutunud?
Tudengid. Tudengid on pead tõstnud ja hakanud ise oma keskkonda kujun- dama. Me ei korralda enam lihtsalt pidusid, üritusi või põnevaid koolitusi. Me ei käi niisama endid õpingute kõr- valt täiendamas eri organisatsioonides, seltsides või mujal. See kõik on väga oluline, kuid ei loo tervikut, seda õiget ühtsustunnet. Juba vähemalt aasta oleme kõike teinud läbimõeldult, selge siht silme ees ja koos. Koostegemises peitub jõud ja see loob võimaluse saavutada midagi, mida ükski inimene kunagi üksi ära ei teeks. Isegi mitte üks meeskond. Jõudmaks eesmärgini, et Tartust saaks tõeline tudengilinn, noorte enesearengu Silicon Valley, mis on tuntud üle maa- ilma, on meid vaja palju-palju rohkem.
Õnneks on meid juba päris palju. Esimesed suured sammud on tehtud. Organisatsioonid näevad aina rohkem vaeva, et ennast arendada ja et aina rohkem tudengeid nende tegevustest osa võtaksid. Mõistame, et koostöötamine on mõistlik ja kasulik kõigile. Tahaksin siinkohal teha suure pai meie alles kujunevale, kuid siiski juba taju- tavale organisatsioonide võrgustikule, kelleta meid poleks, kelleta meie unistus jääkski unistuseks. Oleme tublid olnud. Tundsin augustikuisel OLE ROHKEM konverentsil esimest korda, et oleme ühes paadis ja sõuame ühes suunas. Eraldi seistes on kõik organisatsioonid endiselt omanäolised, koos aga oleme ühtne suur meeskond. Usun ja loodan, et jõud ei rauge ja kasvame koos edasi ning leiame tuleval aastal rohkem koostööpunkte, rohkem võimalusi, et oma eesmärkide saavutamiseks üksteist toetada.
Noored on aru saanud, et ainult akadeemilisest haridusest enam ei piisa. Vaja on enamat, et tööturul konkurentsivõimeline olla. Isiklik areng on oluline ja ülikool just parim koht, kus endasse panustada. Tartus õppides on selleks võimalusi rohkem, kui valida jõuab, nt mitukümmend organisatsiooni, korporatsioonid, seltsid, erialased projektid, start-up programmid, minna vahetusüliõpilaseks välismaale jms. Iga loengusaalist väljaspool toimuv eesmärgistatud tegevus annab palju praktilisi kogemusi, õpetab ennast tundma ja loob lisaväärtusi.
Puust ja punaseks
Kui mina otsutaks keskenduda terve ülikooliaja ainult õpingutele, kuid mu kursusekaaslane osaleks ka mõne organisatsiooni töös, siis lõpetades on ühel meist palju rohkem praktilisi kogemusi, suurem inimestevõrgustik ja arusaam iseendast, enda nõrkustest ja tugevustest. Jah, selles olukorras poleks kõnealuseks isikuks mina. Olles kursusekaaslastega hiljem konkurendid tööturul, ei tahaks ma näha juba enne starti nende korralikku edumaad. Seega lähen ja teen ka. Kui rohkem teen, saan ise edumaa. Enesearendamine annab kindlustunde, laseb iseennast paremini mõista ja aitab paika panna tulevikusihti.
Kui nüüd keegi luges ja leidis, et edumaa on päris magus, siis kunagi pole liiga hilja, et ennast käsile võtta. Alusta kohe, leia ajakirjast inspiratsiooni ja otsi endale sobiv koht, kus iseenda väärtust kasvatada. Selleks oleme loonud organisatsioone koondava andmebaasi, millest otsustamisel kindlasti kasu on. Ootan organisatsioonidesse uusi liikmeid, kes võtavad julguse kokku ja hakkavad varakult enda tuleviku eest vastutama.
Hoiame sihti silme ees ja liigume oma unistustele lähemale. Katsetame ja proovime, otsime uusi lahendusi. Kui peaks “ole rohkem” idee veel lühemalt kokku võtma, oleks selleks sõnaks “areng”. Et kuhugi jõuda, peab toimuma pidev liikumine. Õnneks oleme juba vankri veerema lükanud, nüüd on ees põnev ja pikk teekond. Jääb üle vaid loota, et jaguks piisavalt väsimatuid sõitjaid. Noortena meil aga energiat jätkub.
Jah, mulle tõesti meeldib üheskoos kindlate eesmärkide suunas liikuda ja tunda meie koostöötamise jõudu, mis aina kasvab ja hoogu juurde annab. Mulle meeldib siin.
PS! Võtkem siiski rahulikult. Läbipõlemine pole eesmärk.
Autor: Laura Kabonen