Kuigi linna peal levivad jutud, et filosoofiateaduskonnas semiootikat õppivatel tudengitel võib ühel hetkel eksistentsiaalne kriis ootamatult hinge ronida, siis samas teaduskonnas õppiv Triin Kand seda tundnud ei ole. Tartu pakub eri organisatsioonide näol igale tudengile võimalust eneseteostuseks ja kõige olulisem on tegutseda käsikäes missioonitundega.
Kuressaarest pärit Triinul oli juba kaheksanda klassi õpilasena valik kas teha malevatööd või proovida kätt hoopis kohaliku ajalehe toimetuses. Otsus sai langetatud viimase kasuks. Ülikooli tulles seisis ees dilemma, kas minna õppima sotsiaal- või filosoofiateaduskonda. Semiootikaga tutvus ta esimest korda alles ülikoolis, aga vähemasti oli otsus õige. „Tunnen, et olen filosoofiateaduskonnast saanud sellise sügavama ja mõtestatuma suhtumise ja see on ka põhjus, miks ma seal olen.“
ARGUS JA MUGAVUSTSOON TULEB SELJATAHA JÄTTA
„Mõtlesin, et ei oska siin Tartus kuskile minna, sest tegelikult olen üsna arg inimene“
Gümnaasiumiajal oli Triin enda sõnul kõikjal mujal kui tunnis. Ta käis näiteringis, laulis kooris ja tegutses koolilehes, seega esimene ülikooliaasta Tartus tekitas tunde, et peab jälle kõike otsast alustama. „Mõtlesin, et ei oska siin Tartus kuskile minna, sest tegelikult olen üsna arg inimene,“ tõdes Triin, rääkides, et esimene aasta möödus pigem sisseelades. Argust trotsides aga astus neiu järgmisel aastal Ülikooli Kultuuriklubisse. „Ma ei tea isegi, kuidas julgesin, sest vahel on siiani hirm uute kohtade ees, aga hirmudele tuleb vastu astuda ja kuskilt peab ju alustama.“ Kultuuriklubi tutvumisõhtul tundis Triin, kuidas aeg lihtsalt lendas ja õhtu lõppedes oli kell küll palju, aga seltskond lihtsalt nii tore. „See oli hoopis teine tasand kui gümnaasiumis. Inimesed olid motiveeritud ja asjad said kuidagi iseenesest tehtud.“
Aasta pärast Kultuuriklubisse astumist asus Triin tööle Tartu Tudengipäevade meediajuhina, kus harjumuspärased rollid justkui vahetusid. Esimest korda raadiointervjuud andes oli küll hirm naha vahel, seda enam, et Triin oli harjunud ise olema intervjueerija rollis. „Aga teed ühe korra ära ja siis tuleb ka teine kord.“ Muud taktikat ei ole neiul kunagi olnud, tuleb lihtsalt mugavustsoon hüljata ja kõik.
„Meid võetakse võrdsete partneritena ja meie sõnaga arvestatakse“
SOOVIST ENDA ASJA TEHA SÜNDIS SEMIOON
Missioonitundest ajendatuna tundis neiu ühel hetkel, et võiks ju isegi olla osa millegi loomisest. „Kui ma lõpetasin oma tegevuse Tartu Tudengipäevade meediajuhina, siis tekkis mul tunne, et tahaks ise mingit päris oma asja teha,“ rääkis Triin, selgitades, et mitte juhtimise võim ei ole see, mis talle meeldib, vaid protsesside juhtimine neid suunates ja luues. Kaastudengiga asutati semiootikaüliõpilaste liit Semioon. „See tekkis hästi loomulikult, mitte vajadusest luua organisatsioon, vaid tundest, et ka meie tudengitel võiks olla mingi ühine osa.“ Semiooni esimene aasta oli igati produktiivne. Loodi üritustesari „Õppejõuga…“, kus käidi mõne õppejõuga kas kinos või analüüsiti poliitmaastiku valimisreklaame. Üheks lahedaimaks projektiks peab Triin loomaaiaskäiku koos Aleksei Turovskiga ja ühtlasi on tal hea meel tõdeda, et Semioon on organisatsioonide ringkonnas kanda kinnitanud.
Filosoofiateaduskonna üliõpilaskokku (FTÜK) astumise otsus sai inspiratsiooni sotsiaalteaduskonna tudengite korraldatud üritustest ja soovist, et ka enda teaduskonnas oleks aktiivseid tudengeid. FTÜKi eestvedamisel ja koostöös filosoofiateaduskonna dekanaadiga avati Lossi 3 hoones tudengite puhkeruum, kus ka pakase talveilmaga saab kohvi juua ja salatit süüa. Seesuguste ideede teokssaamine eeldab heakskiitu ka kogu teaduskonnas. „Meid võetakse võrdsete partneritena ja meie sõnaga arvestatakse,“ ütles Triin rahulolevalt ning mainis, et just FTÜK pidavat üks aktiivseim üliõpilaskogu olema.
„Tudengiesindaja peab mõistma, et see ei ole ainult miski, mida tehakse iseenda jaoks,“ leidis Triin. Kandideerimise ajend võib olla küll mõjutatud mõnest enda kogemusest, kuid tegelikult käib kogu töö tulevaste tudengite nimel. „See nõuab tugevat missioonitunnet. TÜÜSA arenguprogrammi tiimi koolitajaks sattus Triin enda sõnul samuti soovist minna ja aidata kaasa muutustele. „Kui näen kuskil midagi laita, siis tahan aidata,“ ütles neiu. Ühtlasi on tegu veidi ka õpetajatööga, eriti koolituste läbiviimisel.
MITMEL RINDEL RABELEMINE NÕUAB PRIORITEETIDE PAIKASEADMIST
Aeg, mis kulub mitmel rindel tegutsemiseks, võib vahel muidugi otsa saada, aga õigete asjade jaoks saab alati selle aja tekitada. „Minu üks sõbranna ütles kunagi, et tema kustutas oma sõnavarast seesuguse väljendi nagu „mul ei ole aega”,“ rääkis Triin. Ja seetõttu on ka Triin saanud osa niivõrd erinevatest protsessidest. Muidugi tekib omakorda raskusi, sest mitmes organisatsioonis tegutsedes tekib prioriteetide paikapanemise probleem. „Seal, kus parasjagu tegutsed, eeldatakse, et just nimelt see koht on number üks,“ nentis Triin. Sinna kõige vahele eksib ka eraelu ja teinekord õhtuti väljaminnes võib ikka sõprade suust kuulda rõõmuhõiskeid stiilis „sind ei ole nii ammu näinud“. Seetõttu on neiul viimasel ajal tekkinud mõistmine, kuivõrd oluline on eraelu. „Üks sõber TÜst ütles, et sõbraga kinnominek on sama oluline kui mõni koosolek,“ tõi Triin näite ja lisas, et sõna „kohustus” ei peaks siinkohal sugugi negatiivse varjundiga olema.
„Ma olen väga suur unistaja, aga nii suurelt ei julgenud ma kunagi seda teha“
PEA VAJAB PUHKUST JA SEE EI OLE HÄBIASI
Kuigi Triin on enda sõnul küll valmis tegema väga palju tööd, tõdes neiu, et tasakaalu mõttes peaks muidugi mõnele asjale oskama ka ei öelda ja noortele tahaks ta kindlasti edastada sõnumi sellest, kui tähtis on oskus aeg maha võtta, sest puhkus ei ole häbiasi. „Natuke olen tajunud noorte tegusate inimeste hulgas seda, et töö on lahe ja puhkus on nõrkadele,“ tõdes Triin, kes eelmisel sügisel koges „miniläbipõlemist“. Ta käis koolis, oli äsja asutanud Semiooni ning käis tööl ühes rahvusvahelises üritus- ja reklaamiagentuuris. Tema ülesandeks oli turundada välisartistide Eesti kontserte, mille käigus sai ta oma esimese suurema meediatöökogemuse ja tunde, et teeb unistuste tööd. „Ma olen väga suur unistaja, aga nii suurelt ei julgenud ma kunagi seda teha,“ rääkis neiu, kuigi ühel hetkel ikkagi jäi kipitama tunne, et kohustusi sai korraga liiga palju. „Tegin palju tööd ja puhkasin vähe,“ ütles ta.
Aktiivset elu elades tuleb leida tasakaal. Ärakäimine rutiinsest keskkonnast on samuti hea ja Triin ise on juba pea kaks kuud käinud disc golf ’i mängimas, sest vahel tuleb pea mõtetest tühjaks saada. „Disc golf on seetõttu hea ajaviide, et kui ma mängin, siis ma ei mõtle millelegi muule ja palju annab juurde ka looduskaunis paik,“ rääkis neiu, kellel on plaan üle vaadata ka Alatskivi disc golf ’i rada. Küsimuse peale, kas valida pigem Arvo Pärdi tundeküllased hõljumised või Beethoveni karjuv emotsioon, viitas Triin enesekindlalt Pärdile. Ent õhtu lõpuks on kõige parem siiski koju minna ja end diivanil kerra tõmmata.
Autor: Elisabeth Kungla