Armas Riives
Kertu Liis Krigul on aktiivne tudeng, kelle tee tegusaks inimeseks saamisel polnud lihtne. Enne igat suuremat katsumust valdas teda hirm ja neiu arvas, et sureb ära. Tagantjärele mõeldes tunduvad talle sellised mõtted päris naljakad.
Jutud Tartu kui tudengilinna maagilisusest jõudsid Kertuni juba väiksena. Siis sai kindlaks, et tulevikus peaks sellel linnal olema koht tema elus, mispeale tuli ka ülikooli valik kergesti. Kuigi lapsena olid peas igasugused põnevad uitmõtted, näiteks saada juuksuriks või baleriiniks, on tal siiski alati suur huvi olnud looduse ja teadlase elukutse vastu. Alati, kui on küsitud, kelleks ta saada tahab, on vastuseks kõlanud „loodusteadlaseks“.
Just huvi teaduse ja austus looduse vastu viiski Kertu Tartu Ülikooli bioloogiat õppima. Tänavu bakalaureust lõpetavas Kertus äratas sügavat huvi bioloogia vastu ka lapsena väljakujunenud tundmus, et teadlased on ühed võimekad maailmaparandajad, kes teavad kõigest kõike. Nii on ka Kertul küljes suur maailmaparandaja pisik. Ta on võtnud vastutuseks üleülikoolilised küsimused, panustades lisaks õppetööle ka mitmetesse üliõpilasorganisatsioonidesse ja projektidesse.
Kõik algab kusagilt
Bioteaduste Üliõpilaste Seltsist kuulis Kertu esimest korda Facebookis koos oma kursusekaaslastega, kui äsjaasutatud tudengiühendus kutsus endaga liituma. Kertu oli tollal vastne Tartu Ülikooli bioloogia eriala rebane ja tundis kohe tegevuse vastu huvi. Kui ta tahtis liikmeks astuda, siis selgus aga, et selts oli suunatud vaid geenitehnoloogidele. Värsked bioloogid tundsid ennast nii bioteadlastena kui üldse võimalik ja hakkasid ühendusse kuulumise eest võitlema.
Asi sai muretult joonde aetud nii, et juba esimesel liitumisüritusel olid nimekirjas ka mõned bioloogid, sealhulgas Kertu. Seltsil oli mitu töörühma, millest tollal paelus Kertut enim teaduse populariseerimine, kus ta jäi oma aktiivse pealehakkamise ja sõnaosavusega silma toonasele rühmajuhile, kes palus teda järgmisel aastal gruppi juhtima. Kertu võttis koha muidugi vastu, mis andis talle esimese juhtimiskogemuse. „Alguses valdas muidugi hirm ja enesekindlus oli nullilähedane. Kartsin tohutult läbi kukkuda. Iga uue ülesandega tuli alati pähe küsimus: kas ma suren ära, kui ma organisatsiooniga liitun, grupis arvamust avaldan või grupijuhi koha vastu võtan?“ ütles ta.
Küsimuse üle mõeldes jõudis neiu aga alati loogilise vastuseni, et ei sure ta midagi ja seega võib ju proovida! “Naljakas mõelda, et selle jabura hirmu kõrval pidin endale kohati meelde tuletama, et asi pole üldse nii hull, sest surma ikka ei saa,“ meenutab Kertu tagantjärele.
“Olin aktiivne ja mind paelus edusaavutamine. Seega investeerisin aega rohkem, kui minult nõuti.”
Suurest pealehakkamisest ja soovist areneda tundis Kertu, et nende üritused ei saa piisavalt kajastust. Seepeale tuli mõte luua leht, milles kõik Tartu tudengiorganisatsioonid saaksid kajastada oma üritusi. Nii sündis Facebooki lehekülg „Aktiivsele tudengkonnale“. Et üritustel ei oleks ainult üliõpilastest kuulajaskond, hakkas Kertu otsima võimalusi koostööks Tartu Ülikooli Teaduskooliga ja levitama teavet ka Tartu gümnaasiumite bioloogiaõpetajate seas. Kusjuures juba pärast esimest e-kirja tuli üritusele umbes 20 õpilast Tartu koolidest.
Kertu leiab, et väga oluline on kaasata gümnaasiumiõpilasi üliõpilasorganisatsioonide üritustele, sest see annab neile aimu ülikoolis toimuvast. Samuti natuke põnevustunnet, mida kõike siin veel tehakse. Ta lisas, et kui kontaktid ja puutepunktid on loodud, siis läheb kindlasti sisseelamine valutumalt.
Ent ikkagi ei andnud Kertule aktiivsuse vaim rahu, kuna tundis, et lihtsalt ülikooliruumides seminaride korraldamine pole siiski piisav viis õpilasteni jõudmiseks. Nii tekkis idee hoopis ise koolidesse minna, et saaks rääkida ülikoolist ja teadusest, mida seal tehakse. Tartu Ülikooli Teaduskooli toetusel sai ka idee ellu viidud ja esimeseks teemaks oli soolestiku mikrobioota.
Kambakesi pandi loeng kokku ja otsiti õppejõud, kes nende tehtut kontrolliks. Edasi mindi erinevatesse koolidesse esinema. Üritusele pani õla alla ka Tere, kes varustab neid keefiri ja jogurtiga.
Edasi on aga plaanis haaret veelgi laiendada ja minna Tartust kaugemale. Juba on huvi üles näidanud Võrumaa ja Tallinn. „Plaanis on ka uusi loenguteemasid ette võtta. Praegu on näiteks käsil loengu koostamine teemal nutrigenoomika ehk toitumise mõju geenide avaldumisele,“ lausus Kertu.
Pealehakkaja neiu tundis, et neil on arenemisruumi ja tal on võimalik asju parandada. „Olin aktiivne ja mind paelus edusaavutamine. Seega investeerisin aega rohkem, kui minult nõuti. See viis ka selleni, et otsustasin kandideerida Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi juhatusse.“ Praegu on Kertu juba seltsi president.
Kui küsida Kertult, mida täpsemalt Bioteaduste Üliõpilaste Selts endast kujutab, keskendub ta vaid põhilisele: seltsi eesmärk on arendada Eesti bioteaduste üliõpilaste oskusi ning edendada õppe- ja teadustööd. Tegevuse täideviimiseks on selts loonud mitmesuguseid töögruppe, kus toimuvad igal nädalal koosolekud ja kus tegeletakse jooksvalt seltsi arendamisega.
Liikmed on Kertu sõnul aktiivsed bioteaduste üliõpilased, kes tahavad ülikooliajast rohkem võtta, kui ainult loengupingis istumine. Nad on nõus peale koolitunde oma aega panustama parema ülikooli loomisesse ja enda valdkonna arendamisesse. Muidugi rõhutab ta, et kogu töötamise kõrval ei puudu ka lõbutsemine.
Kertut ja tema aktiivset tegevust võtab hästi kokku tema enda öeldu novembrikuu Maalehe vahel ilmunud Koolituslehes: „Tartu Ülikool on võimaluste koht, mille potentsiaal inimest arendada on meeletu. Kõikjal ülikoolis on tohutult inspireerivaid inimesi, kes pidevalt innustavad. Tuleb vaid tegutseda ja Tartu vaimust viimast võtta.“
Juhiks olemine kui eeskuju
Organisatsiooni presidendina on suur vastutus juhirolli näol. Mis on sinu jaoks olulisim ülesanne noore juhina? „Võtta igast kogemusest viimast. Õppida võimalikult palju erinevaid asju, omandada eri valdkondades teadmisi ja panna ennast uutes olukordades proovile,“ vastas ta.
Kertu tuletab meelde ka teistele noortele, kes pole veel organisatsiooniga liitunud, et praegu on viimane aeg õppida ja vigu teha. „Vead on head, kui neid analüüsida ja järgmine kord vältida. Vigade tunnistamine on osa edasiarenemisest. Ei peagi teadma kõike, et juhiks saada ja juht olla. Kogemused õpetavad ja alati on hea küsida abi, kui enda teadmistest väheseks jääb,“ ütles ta.
Veel on üheks alustalaks juhi rolli juures huvi ja vastutus. Tema arvates peab juht võtma initsiatiivi asju algatada. Kui on huvi ja indu asjaga tegeleda ning vajadusel rohkem, kui oodatakse, siis suudad ka paremini teisi suunata ja motiveerida, arvab ta.
“Ei peagi teadma kõike, et juhiks saada ja juht olla.”
Kertu lisab ka, et ta ei teeks asju, kui tal ei oleks huvitav. „Samavõrd on tähtis eesmärgistatud tegevus ja võime unistada. Lihtne on kogu aeg tegeleda pseudoga, mis on mugav ja kergesti saavutatav. Raskem on tuua muutusi, mis nõuavad rohkem pingutust, arutelu ja pühendumist, kuid mis on vajalikud arenguks. Suured muutused on seotud ka unistamisvõimega – püüda ikka kiiremini, kaugemale ja kõrgemale. Eriti oluline on just kaugemale-ja-kõrgemale-mõtlemine. Suured muutused nõuavad tihti palju aega ja seepärast on neid raske teha, sest tulemused ei jõua kohe ja kiiresti kätte ning raskem on olla motiveeritud.“
Kertu lisab, et omaette oskus on end mitte ribadeks tõmmata. „Tiimitöö ja kommunikatsioon peab hea olema,” ütles ta. Lisaks on tema meelest oluline delegeerimine ja vastutuse jagamine – kui ühel on kiiremad ajad, siis saab teine alati üle võtta.
Organisatsioon pakub Kertule iga päev uusi proovilepanekuid. „Organisatsioonitöös tuleb ette erinevaid situatsioone ja juba on õpitud, mis rolle vahepeal tuleb täita. Aeg-ajalt tuleb olla juht, psühholoog, lepitaja, ürituste korraldaja, turundaja, jurist, poliitik ja palju muud. Eks katsumus olegi kõikidest nendest situatsioonidest võitjana väljumine. Tihti ei pruugi õnnestuda, aga sellest pole lugu,“ kirjeldab Kertu keerukust, mis juhtimisega kaasneb.
Retsept ja valem
Kunagine põhikooli klassijuhataja ütles Kertule, et ta seab lati alati kõrgele. „Vahet pole, kui esimesel paaril korral üle ei hüppa. Ei tasu väsida proovimast, küll lõpuks täitub ka ihaldatud unistus.“ Kõige paremini iseloomustabki Kertut endaöeldud retsept: „Üks tassike lahkust, kaks tassitäit optimismi, veel kaks tassitäit rõõmsameelsust, kolm tassitäit leidlikkust ja kõik eelnev üle vürtsitada huumoriga, et asja lõbusaks teha.”
Kui küsida Kertult, mis on tema aktiivsuse valem, võtab ta vastuse kokku sedasi: „Huvi + töökus2 + tahtejõud2 + ajaplaneerimine + piisavalt und + söök + lõbu + lõbus seltskond – hirm läbikukkumise ees.” Valem näib lihtne, kuid tegelikult on see väga pühendunud ja õigesti elatud elu keerukas musternäidis. Kõige selle juures on Kertut õnnistatud superhuumorisoonega. Ta nendib, et see aitab üle elada kõik elu keerulised situatsioonid, hoiab ära tülid ja aitab hoida meele selgena.
Inspiratsioon kui enda innustamine
“Alustades ei pea olema suurepärane, aga peab alustama, et suurepäraseks saada”
Kertu sõnul pole tal kunagi olnud konkreetseid iidoleid. Teda inspireerivad pigem situatsioonid eraldi – kuidas keegi lahendab olukorda, mis meetodeid kasutab või sõnu ritta seab. „Enda innustaja olen pigem ise. Kui näen, kuidas mingi kogemus mind aidanud on ja kuidas ma olen selle abil arenenud, siis see motiveerib mind veelgi uusi asju katsetama, end mugavusest välja suruma, hirmudele vastu astuma ja minu jaoks veel võõratele olukordadele võimalust andma.“ Teiste inspireerimiseks ütleb Kertu, et alustades ei pea olema suurepärane, aga peab alustama, et suurepäraseks saada.
Kertu pole seda meelt, et juhiks, teadlaseks või õpetajaks sünnitakse. „Ma alles õpin, kuidas nendeks saada, aga õppimiseks pean andma uutele kogemustele võimaluse. Tänu sellele, et olen oma kogemustele kunagi võimaluse andnud, nendesse aega pühendanud ja nendest õppinud, olen ma julgem, targem ja avatum uutele võimalustele ja sammuke lähemal olemaks tippjuht, teadlane või suurepärane õpetaja.“
Kui küsida Kertult, mis saab tulevikus, on vastus selge: „Areng,“ rõhutab Kertu, „ma tahan olla kolme aasta pärast lihtsalt parem versioon endast. Kui ei ole rahu endas, siis tuleb teiste aitamine ka kehvasti välja. Aga eks ma olengi hingelt maailmaparandaja, nii et eks ma leian selleks mõne võimaluse.“