Minna Kuslap
Minu ees seisab piltilus kleidis neiu sarmika noormehega, kelle keha katab kapuutsiga pusa ja kelle jalavarjud oleks mõeldud justkui jooksurajale. Taban mõnd vanadaami silmi pööritamas ja ei tea, kuhu endagi pilku peita.
Terve etenduse ajal välguvad saalis telefoniekraanid nagu jaaniussid ja etenduse lõppedes jooksevad mitmed mehed ruttu garderoobi suunas, ilma et jõuaks näitlejatele plaksutada. Minu karikas ei vaja rohkem piisku. Teatrikultuur vajab austamist ja tahaksin tõmmata pidurit normide vallalaskmisele.
Teater on koht, kuhu saab põgeneda argielust. Kindlasti on enamikul pilt silme ees, kuidas vanasti teatris käidi. Naised keerasid lokirullid pähe, kapist valiti kõige ilusam kleit ja huultele anti värviga viimane lihv. Mehed panid pintsakutaskusse raha, et vaheajal kostitada end ja kaaslast väikese koogitüki ja kohviga. Aga mis on praegune olukord? Inimesed tulevad etendusele otse töölt, nad on väsinud, neil on kiire!
Sisenedes teatrisse, sisened sa teatud ruumi, kus on omad kirjutamata reeglid, mida peab austama. Rääkisin sügise alguses oma sõbraga burka ja niqab’i kandmisest. Jõudsime üksmeelele, et peab järgima selle riigi reegleid, kuhu sisened. Keegi ei sunni sind seal olema. Ka teatrisseminek on vabatahtlik ja kui ei suudeta end natuke viisakamalt riidesse panna, siis ei saa teatrisse tulla. On veel väga palju kultuuriüritusi, milles osaleda. See on kõige elementaarsem austus näitlejate suhtes. Nemad on vaeva näinud ja annavad endast pisut üle kahe tunnises etteastes sada protsenti. Hea küll, sa oled pileti eest maksnud ja võidki oodata nüüd tasu, aga ole ise ka rohkem ja näita lugupidamist näitlejate töö suhtes. Lauljatar Laura Remmel ütles oma esinemiskostüümide kohta kenasti, et oma värvikaid kleite kannab ta lugupidamisest publiku suhtes. Mõtle nüüd pöördvõrdeliselt ja võta eeskuju.
Kui teatrisse lähed, siis jäta endale vähemalt tund ettevalmistusteks. Loe rahulikult läbi etenduse sisu teatri kodulehelt. Näen tihti inimesi sosistamas, et millest tükk üldse räägib. Kui sisuga tutvutud, pane selga viisakad riided ja säti end korda. Viisakas ei ole avatud dekoltee, minipikkus, teksad, tossud ja dressid. Jõua etendusele kohale vähemalt 15 minutit enne, et saaksid rahulikult keskkonda sisse elada. Äärmiselt tüütu on see, kui keegi tuleb paar minutit varem ja ta koht on istmeterivi keskel.
Kui etendus peale hakkab ja tuled kustuvad, ärkavad kohe uued tulukesed. Need on need meie aja kõikesisaldavad telefonid, kus on kogu elu. Palun jäta see interaktiivne vahend garderoobi või hoia teda kotis, sest see häirib teisi vaatajaid. Lülita see abstraktne elu ometi paariks tunniks välja ja keskendu kohalolemisele.
Etendus hakkab lõppema. Juba hakkavad mõned nihelema, vaatavad kella ja taipavad, et kohe-kohe on riidehoius järjekord ja tuleb kõigist ette saada, sest siis saab esimesena parklast minema. Tule taevas appi! Kuhu see elu jookseb kahekümne minutiga? Kiida näitlejaid tehtud töö eest, plaksuta neile kolm korda ja kui väga meeldis, ära karda püsti tõusta.
Nüüd võid hakata vaikselt liikuma garderoobi poole. Tee peal jälgi inimeste reaktsioone nähtust. Kindlasti arutatakse omavahel etenduse üle, proovi oma mõtetega neid võrrelda ja vaata üldse, kes su ümber on.
Kõige selle parastamise najal tekib küsimus, et kes ütleb, et nii peab olema. Mis need normid üldse on? Astusin diskussiooni oma lugupeetud õppejõuga. Ta avas mulle normide maailma öeldes, et need on tavaliselt kirja pandud ühe väikese seltskonna poolt. Kes ütleb, et just see on õige, ja mitte see, mida sina mõtled? Mõte ühtib tuntud Prantsuse filosoofi Foucault’ võimutehnoloogiaga, kus üks grupp ütleb ja teised järgivad. Lõppude lõpuks saabki normiks see, mida arvab kõrgemal seisev isik. Aga see ei tähenda, et sul ei ole õigus. See pikk keerdkäik valgustas mind, kuid kinnitas üha enam minu eelmõtlemist. Teatriruumis norme ei olegi, kuid inimene peaks neid tajuma loomulikult. Me võiks säilitada erinevad traditsioonilised keskkonnad. Elu on niimoodi värvikirevam.
Kõige selle kriitika juures võiks ju õnnelik olla, et inimesed üldse tulevad teatrisse ja tarbivad kultuuri. Kui nüüd hakata pisiasjades joont ajama, siis on see esimene teavitus snobismist. Peletame ära ka need, kes on nõus kõrget piletihinda välja käima. See ei ole mu eesmärk. Tahaksin südamele panna teatri ruumi kui keskkonna austamise. Esiteks on see tihti väärikas ja ajaloohõnguline hoone, kus sa viibid. Teiseks võiksid austada riietuse ja käitumisega näitlejaid, kes on niivõrd suure töö ära teinud. Kolmandaks on see ideaalne võimalus välja tulla rutiinsest elust ja end üles lüüa. Kui palju neid võimalusi ikka on. Neljandaks on see hea moodus aja mahavõtmiseks, nutiseadmevabad kaks ja pool tundi. Su silmad, aju ja vaim ütlevad aitäh.
Näen enda ees paarikest. Naisel on seljas põlvedeni kleit ning mehel pintsak ja pidulikumad püksid. Terve aja on nende pilgud etendusel. Nad vist mõtlevad kaasa. Pärast jäävad nad viimastena saali ja mõtisklevad olnu üle. Ja see jätkub kohvikus teetassi taga. Võib-olla ei olegi asi nii hull ja enamik taipab, et teatris vaimu harimisega käib kaasas haritud teadlikkus. Ole rohkem ja näita austamisega eeskuju.