Mareli Ots on aktiivne noor, kes juhib juba teist aastat Eesti Maaülikooli üliõpilasesindust. Ühel päeval sooviks neiu aga kolida tagasi kodukanti, et panustada Muhu saare arengusse.
Ots on viienda kursuse tudeng, kes õpib Maaülikoolis veterinaariks. Ta ütles, et tegelikult ei teadnud ta päris kindlalt isegi gümnaasiumi lõpus, mis tema erialavalikuks saab. Huvi meditsiini vastu oli aga selge.
Oluline osa valiku ja otsustusprotsessi juures oli lähedastel inimestel. Neiu rääkis, et analüüsib põhjalikult suurte sammude tegemist, mõtleb pikema perspektiivi peale ja küsib nõu inimestelt, keda usaldab. Erialavalik ei erinenud sellest stsenaariumist. “Loomad on inimese kaaslasteks tingimusteta, nende õnneks on palju vähem vaja kui meil, see on eriline. Samas annavad nad meile nii palju. Me peame nende heaolu eest seisma. Loomaarstina ma saan seda teha,” põhjendas Ots oma erialavalikut.
Ots lõpetas gümnaasiumi hõbemedaliga, mis tema enda sõnul juhtus kogemata. Kuigi ta pidas häid tulemusi oluliseks, siis medaliga lõpetamine polnud tema jaoks eesmärk omaette. Kui lõpuklassis pandi välja koondhinded, siis ootaski teda positiivne üllatus.
Samas ei läinud õppimine tal alati lepase reega. Koolis oli ka aineid, millega tuli palju pingutada ja vaeva näha. “Mul ei ole kunagi olnud nii, et loen ühe korra õppematerjali läbi ja juba ongi kõik selge. Pigem nii, et loen kümme korda ja ikka veel ei ole selge. Mingis mõttes ma olin hinnetele orienteeritud ja ega ma endale selles osas järeleandmist ei teinud. Nüüd ma kindlasti ei ole enam selline, palju olulisem on protsess ja sisuline arusaamine. See, et peas tekivad loogilised seosed ja süsteemid,” rääkis ta.
Ei taha ülejala teha
Lisaks hästi õppimisele jõudis Ots juba kooliajal tegeleda hoolega kooliväliste tegevustega. Ta on lõpetanud muusikakooli klarneti erialal ja jätkas selle täienduseks kolm aastat saksofoni mängimist. “Kuna minust kuulsat muusikut saanud ei ole, siis võib neid hobideks nimetada küll,” ütles ta.
Lisaks võttis Ots nooremana osa mitmete orkestrite ja kooride tegevustest.
Näiteks on ta kuulunud Eesti Noorte Puhkpilliorkestri ja Üleeestilise Neidudekoori Leelo koosseisu, kusjuures viimases kollektiivis laulis ta veel paar aastat tagasi. Põhikoolis käis ta ka kunstiringis, aga üsna kiiresti sai aru, et sedalaadi loomingulisust temast kuidagi välja ei pigista.
“Tudengina me saamegi katsetada enda piire ja võimeid ning see õpetab ja kindlustab meid tulevikuks väga palju.”
Ta tunnistas, et hobidega tegelemine on paraku ülikooliaastatega unarusse jäänud. “Hobidega on nii, et ei taha neid ülejala teha ja ajapuuduse tõttu otsustasin mingiks hetkeks need kõrvale jätta.”
Ots on veendunud, et aktiivne eluviis on edukuse alus. Kõige olulisem asi, mida aktiivne olemine annab, on tema sõnul ajaplaneerimisoskus. “Seda on eranditult igas eluvaldkonnas vaja. Seda on kogu elu vaja,” ütles ta.
“Tudengina me saamegi katsetada enda piire ja võimeid ning see õpetab ja kindlustab meid tulevikuks väga palju. Ma olen absoluutselt nõus, et kui tahad olla enda valdkonnas tegija, siis tuleb selleks palju õppida ja vaeva näha, aga ma arvan, et vahepeal tuleb end ümber lülitada. Seda aktiivseks olemine annabki – võimaluse tulla välja koolirutiinist ja turgutada enda aju muude teemadega. Seejärel on jälle lihtsam erialaseid teadmisi kinnistada,” rääkis ta.
Ots usub, et kõigil oli enne ülikooli astumist ootusärev tunne sees ning ettekujutus ülikooliaastastest ja -seiklustest, millest oleme kuulnud oma vanematelt ja tuttavatelt. “Ärge siis unustage, et teie aeg enda seiklused ja mälestused luua on nüüd käes ja sellisel kujul seda rohkem ei tule. Võimalused on praegu ja neid tuleb ära kasutada. No ja kui vahel juhtub ka nii, et eksami õppimiseks jääb ainult üks öö, siis seda parem tunne on selle läbimisel, sest sa tead, kui vähese ajaga sa suutsid esmapilgul võimatut,” rääkis Ots.
Tugev missioonitunne
Praegu on Ots Maaülikooli üliõpilasesinduse esinaine. Ta ütles, et sellele ametikohale sattus ta seetõttu, et oli õigel ajal õiges kohas õigete inimestega. Enne üliõpilasesindusse astumist oli ta paari aktiivse veterinaariatudengiga (taas)asutanud Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Seltsi. Ots arvas, et ilmselt selle tegevuse käigus jäi ta õigetele inimestele silma ja nii teda üliõpilasesindusse kandideerima kutsutigi.
“Ülikoolil on vaja mingit seltskonda tudengeid, kes oma toore järjekindlusega nõuab midagi.”
Esimesel aastal oli Ots esinduses lihtliikmena ning kuulus haridus- ja sotsiaaltoimkonda. Selle ühe aastaga sai ta aru, kui palju see organisatsioon talle korda läheb ja selle sama ühe aastaga tegi tema ülikoolielu totaalse kannapöörde. Seda kõige positiivsemas tähenduses.
“Mul kujunes nii tugev missioonitunne, et ei olnudki teist varianti, kui järgmisel aastal juhipositsioonile kandideerida. Väga suuresti mõjutas kindlasti ka austus eelmise juhatuse liikmete vastu. Nende tehtud töö ja see, kuhu nad olid suutnud esinduse ülikoolis viia, oli austust vääriv. Ma pidin ja pean seda jätkama,” lausus Ots.
Küsimusele, miks üldse on üliõpilasesindust vaja, vastas Ots, et muidu oleks ülikooli töötajatel ja õppejõududel liiga rahulik. Ta rääkis, et ülikoolil on vaja mingit seltskonda tudengeid, kes oma toore järjekindlusega nõuab midagi. Ta lisas, et üliõpilasesinduse kohustus on tegeleda ja leida ka lahendused nendeni jõudnud probleemidele. Tänu sellele, et esindusel on see kohustus, on neil ka õigus nende probleemide lahendamiseks pöörduda vastavate struktuuride poole.
Lisaks peab ta oluliseks üliõpilasesinduse seda poolt, mis tegeleb tudengite sotsiaalse aktiviseerimisega ehk erinevate tudengiürituste korraldamisega.
Sel kevadel saab Otsal läbi teine ametiaeg üliõpilasesinduses. Juhiks olemine on andnud talle enda sõnul tohutult palju. “Ma arvan, et nende kahe aastaga olen ennast väga hästi tundma õppinud. Enesedistsiplineerimine on kindlasti oskus, mis nende aastatega on tulnud. See, kui ööpäevas on liiga vähe tunde, et kõikide kohustustega valmis jõuda, ja sellest hoolimata suuta välja mõelda see plaan, kuidas asjad tehtud saab. Ma olen üldiselt päris enesekriitiline inimene ja elan ebaõnnestumisi küllaltki raskelt üle, aga esinduse juhina olen õppinud mõistma, et ebaõnnestumised on aeg-ajalt vajalikud, sest nendest me õpime kõige rohkem,” sõnas ta.
“Ma arvan, et oluline on vahepeal natukeseks rajalt kõrvale kalduda, et tagasi tulles aru saada, miks oled ühe või teise eesmärgi endale seadnud ja saad aru, et teed õiget asja.”
Edu alus on graafik
Kuidas ikkagi edukalt ühendada kool ja muud kohustused. Ots rääkis, et veterinaaria erialal on õppimist omajagu, seda nii semestri jooksul kui ka sessiperioodil. Ta ütles, et on palju neid hetki, kus kõikide eksamite ja arvestuste tegemine tundub olevat võimatu, arvestades just õppeväliste kohustuste hulka. “Siis, kui asju koguneb nii palju, et enam ei suuda järge pidada, tuleb hetkeks aeg maha võtta, kõik kirja panna ja teha masterplan,” jagas neiu soovitusi.
Tegelkult on Otsal nagunii iga nädala jaoks graafik koostatud, kus on kirjas kõik koosolekud ja muud kokkusaamised. Nendest järele jäänud vabad hetked pühendab ta õppetööle. Selline graafikute tegemine on tema meelest omamoodi motiveeriv. Nädala lõpus näed, mis kõik oled jõudnud ära teha. “Kui oskad aega kasutada, siis on täiesti võimalik täiskohaga õppetööd teha ja täiskohaga üliõpilasesindust juhtida,” ütles ta.
“Ma ei ütle, et see on kerge. On perioode, kus unetunde kipub ikka väga väheseks jääma ja organismi tervislikust seisukohast lähtudes ei ole see muidugi hea. Siis tuleb endale kindlasti lubada taastumisperioode. Piisab ka ühest nädalavahetusest. Oskus puhata on sellise tempo juures väga oluline. Mina seda kahjuks hästi ei oska. Isegi kui ma olen otsustanud, et võtan ühe päeva ja ei tee midagi, siis on väga raske end välja lülitada. Peas käivad ikka kogu aeg mõtted mida, kus ja millal on vaja teha. Seda õpib ka aja jooksul paremini tegema,” rääkis Ots.
Lisaks kõigile muudele kohustustele aitas Ots vedada Maaülikooli raamatukogus ka Ööraamatukogu, sest enda sõnul on ta andunud raamatukogufänn ja esimestel ülikooliaastatel oli see talle nagu teine kodu.
Viimastel aastatel ei ole ta teises kodus enam nii tihe külaline, aga selleks on ka väga lihtne põhjus. Nimelt on üliõpilasesinduse ruumid samuti hea koht õppimiseks ja kuna Ots elab seal lähedal, siis on nii mugavam.
“Kodus õppimine on minu puhul põhimõtteliselt välistatud, kui siis ainult äärmise vajaduse korral. Sessiperioodil käin ma kodus ainult magamas. Kodus otsid paratamatult asendustegevusi ja väga raske on keskenduda. Raamatukogudes on selline üldine õppimist soodustav keskkond ja muidugi kaastudengid, kes on sinuga samas olukorras. Seal tunned, et ei ole üksi. Ilmselt on teistel ka palju raskeid eksameid tulemas. See motiveerib pingutama. Ei tohi ju kehvem olla,” rääkis ta.
Tagasi Muhu saarele
Ajal, mil Eesti vaevleb probleemi käes, et noored kolivad Tallinnasse ja Tartusse või hoopis välismaale, tahaks meie loo peakangelanna ühel päeval hoopis oma kodukohta Muhumaale tagasi kolida.
Tema arvates on suuremates linnades kindlasti võimalusi rohkem kui maakohas, samas on valdkondi, mille arendamine maapiirkondades on väga vajalik. Veterinaaria on kindlasti üks nendest. “Sellises väikeses kohas karjääri teha oleks väljakutse omaette ja väljakutsed mulle meeldivad. Ma olen ilmselt ka selline inimene, kes ühel hetkel väsib sellest linnakärast ja tahaks looduslähedasemat keskkonda. Muhu saar oleks selleks omamoodi eksootiline ja eriline koht,” rääkis ta.
“
Ma olen ise pigem karjäärile orienteeritud, aga see ei tohi saada kinnisideeks. Ei tohi unustada teisi elulisi väärtusi. Mulle meeldib mõelda, et need asjad ei välista teineteist. Eesmärgid ja sihid peavad olema suured, aga nendeni jõudmiseks tuleb astuda mõõdukaid samme,” lausus ta.
Kui uurida Otsa käest, kus on ta omadega kümne aasta pärast, siis vastas ta, et ennustamisega ta tegeleda ei julge, sest kümme aastat on pikk aeg. “Kui nii pika aja peale väga konkreetne eesmärk võtta, võib juhtuda, et me unustame vahepeal endale spontaansust ja riskide võtmist lubada. Ma arvan, et oluline on vahepeal natukeseks rajalt kõrvale kalduda, et tagasi tulles aru saada, miks oled ühe või teise eesmärgi endale seadnud ja saad aru, et teed õiget asja,” ütles Ots lõpetuseks.
Sandra Saar