Kuigi on teada, et juba 14 aastat kõikide Tartu tudengite sõpra, ulakat koera Villemit, ei kuule just tihti kõva häälega lobisemas, soostus ta selle erilise sügise ootuses siiski veidi meile oma sisemaailma peegeldama.
Olin alguses nagu üks korralik kutsikas ikka – sõin, magasin, mürgeldasin – midagi eriskummalist justkui ei meenugi. Mäletan aga selgelt seda hetke, kui üks kamp tudengeid mind väikese koerahakatisena esimest korda linna kaasa võttis. Omaette nali oli juba see, kui nad üritasid kokku leppida, kuidas mind kutsuda – Pitsu, Vello-Vallatu, Mupsik, Tilbik, Rebane, Tupsu, Õllesõber, Põnta, Krinksu. Huh, valikut arvestades usun, et mul läks lõpuks Villemiga ikka päris hästi.
Alguses oli see linnadžunglis toimuv üsna jahmatav: nii palju uusi lõhnu, veidraid tegevusi harrastavaid inimesi, elu ja melu. Käisin niimoodi koos selle tudengikarjaga terve nädala ühelt ürituselt teisele, üks vägevam kui teine. Mõtlesin siis, et ega need inimkutsikad oma vempude ja trikkide poolest koerakutsikatele küll palju alla ei jää. Võin öelda, et see kevad muutis kõike – mõistsin, et niisama koeraelu ei paku minu jaoks kaugeltki nii palju lõbu ja väljakutseid kui selline tudengitega koos möllamine. Nii ei ole ma juba 14 aastat oma sõpradest maha jäänud ja osalen pea igas ettevõtmises, mida Tudengipäevadel kohata võib. Peaasi, et nalja saaks.
“Ma olen kollane koer, kellele meeldib üle kõige maailmas tähelepanu, seiklused, lõbu ning olla igaühe sõber.”
Olen selle aja jooksul äratanud linna ja tudengeid Avatuudul, rokkinud Tudengibändil esireas, laulnud üheskoos tuhandetega ööpimeduses, kukerpallitanud Aeroobikal, tantsinud hommikutundideni Tantsumaratonil ja veel nii palju muud. Iga koer teab, et üksinda on maruigav midagi korda saata ning sellepärast proovingi igal võimalikul juhul olla kohal seal, kus midagi pöörast toimub.
Kui peaksin valima igal festivalipäeval ühe ürituse, millest osa võtta, siis esmaspäeval läheksin Pannkoogihommikule tasuta head-paremat mugima. Teisipäeval läheksin ImproHubile, sest see sõna kõlab naljakalt. Ehk on ka mingi toit? Kolmapäeval silkaksin kaasas rabamatkal, sest seal võib kohata jäneseid, keda taga ajada. Sisimas loodan, et kohtan mõnd läikiva karvaga miisut (hiirekütti), kellega saaks ka linna tagasi tulles kulli mängida. Neljapäeval teeksin Suusahulludega jõu- ja ilunumbreid kaasa, sest noh, olen nii tugev kui ka ilus.
Reedel läheksin Suht okile peole, sest ema ütles alati, et heade asjadega ei tasu üle pingutada. Laupäeval ralliksin loomulikult käruga. Lubatakse eriti vinget mässu ja olen endale lubanud mitte kunagi puududa üheltki Tudengipäevade ürituselt, mis leiab aset esimest korda. Värske värgi peab ikka üle vaatama. Kuna pühapäev pole kirikupäev (puhkepäev), paneksin oma osavuse ja julguse proovile Tudengiekstreemil. Aga olgem ausad, tegelikult ei suuda ma iga päev vaid ühe üritusega piirduda – üritan jõuda kõikjale, kuhu võimalik. Sama soovitan teha ka igal värskel ja ka vähe hapumal tudengil.
Ning et ei jääks segaseks, ma ei ole ei rott, rebane, hunt, hiir ega jänes. Ma olen kollane koer, kellele meeldib üle kõige maailmas tähelepanu, seiklused, lõbu ning olla igaühe sõber. Nii et kui me veel kohtunud ei ole, siis otsi mind tuleval festivalil üles ja muudame seda.
