Sageli on raske otsekoheselt kirjeldada hetkeemotsioone, mistõttu abistav on võtta kasutusele n-ö piltlik kõnepruuk. Sellisel juhul ilmestaks ma oma koolialguse emotsioone allpool kirjeldatavalt.
Kujutle, et sul on käte vahele kuhjatud terve hunnik õunu. Vale samm ja üks õuntest potsatab maha. Doominoefektil järgneb viljale veel terve rida järgmisi. Lõpuks jääb sul pihku mõni üksik õun. Või oled ehk ülekoormatust tundnud näiteks õpitükkidega? Seljatad päevi eimidagi tehes ja lükkad samal ajal eemale kõikvõimalikud koolitükid, mis ühekaupa kuhjavad su sahtli. Lõpuks tekib selline virn, et sahtel ei lähe enam kinni.
Kui ma varem keskkooli matemaatikatundides armastasin, laisklev toon hääles, keelduda tunnis kaasa tegemast, oli tubli õpetaja varmas lausuma kummitavad sõnad. Nii kummitavad, et pidin tihedatel õpinguperioodidel vorpima ta öeldu arvuti taustapildiks. Tsiteerin: “Eesti keeles ei ole sellist asja nagu ei viitsi, ei taha, ei tee, vaid on ainult oskan, tahan ja teen!” Ta jutus peitus iva.
Miks meisse on programmeeritud selline omadus nagu laiskus? Miks me lihtsalt ei võiks robotlike isenditena täita meile antud käsklusi ilma igasuguse vastupanuta? Variante võib olla mitmeid, kuid jääksin siinkohal selle juurde, et prioriteedid ei ole paigas. Vahepeal eelistab meist igaüks vaadata mõnd filmi või süüa nuudleid, selle asemel, et vastata meilidele või maksta üüriarvet.
See on muidugi normaalne, et vahepeal tekib tahe aeg maha võtta ja kõikvõimalike kohustuste eest end nurka peita. Ent siinkohal tuleks jällegi vaadata olukorda veidi avaramalt. Kui oled endale ülesandeks võtnud õppida korralikult, siis tuleb ikkagi tähtaegadest kinni pidada ning igasuguste esseede, analüüside ja referaatidega varakult algust teha. Lisaks koolile on igaühel meist ka muid tegevusi, mis sisustavad me vaba aega, ja ka nende juures tasub sama põhimõtet rakendada.
Loo moraal on see, et ära võta miskit rohkem, kui võimaldab su kandevõime. Pikema puhkuse möödudes võib rutiini sisseelamine mõjuda kurnavalt. Loodavaid to-do–liste tekib lõpmatuseni ja ajaplaneerimise juures valmistab raskusi puhkehetke tekitamine. N-ö sügisväsimuse sündroomist tuleb üle olla. Soovin sulle, hea lugeja, selle juures öelda jaapanlikku ergutusväljendit Ganbatte!
Mari-Liis Korkus