Sügis kihutab hirmuäratava kiirusega talve suunas ja iga mööduva päevaga jõuab mulle lähemale üks kardetud kuupäev. See on lõputöö tähtaeg.
Usun, et paljud teist on minuga selles samas paadis. Vehime oma aerudega kõigest väest, et õigeks ajaks mandrile jõuda. Enne, kui tormi kätte jääme. Kirume end, et miks pagana päralt me varem sõudma ei hakanud. Mõned reisikaaslased on juba paadi hüljanud ja tagasi kaldale ujunud, et järgmisel aastal uuesti proovida. Kuid kuskilt leiame aeg-ajalt ikkagi motivatsiooni. Liigume samm-sammult edasi ja kõige rohkem ajendab tööle see silmapiiril paistev diplom, millega kaasneb vabadus.
Seesama vabadus aga hirmutab mind. Mis siis saab, kui ma enam tudeng ei ole? Kahjuks tähendab see lõppu soodustustele muuseumites ja ühistranspordis, aga see ei ole kaugeltki kõige hirmsam. Veel õudsem on see, et pean teadma, mida ma edasi tegema hakkan. Ma ütlen ausalt, et ma ei tea, millisel töökohal ma tulevikus töötada tahan. Võib-olla tunneb mõni teist samamoodi.
Siinkohal olen kohanud palju inimesi, kes tahavad väga mulle anda tuleviku- ja karjääriplaneerimises nõu. Okei, nõu on ju alati teretulnud, aga liigagi tihti olen kuulnud üht üpris nõmedat nõuannet, mis paistab olevat üheks võtmesõnaks selles, kuidas me ühiskonnas näeme edu ja karjääri. Nimelt on meil elus üks kutsumus ning meie eesmärk on see kutsumus leida ja seda ainiti järgida. Kuidas oma kutsumust leida? Lihtsalt tee seda, mille suhtes sa oled kirglik. Millele see vihjab? Kui sa järgid oma kirge, saadab sind edu, aga kui sa töötad alal, mille suhtes oled ükskõikne, oled läbikukkunud. Pole ka ime, et ma tunnen tööturule sisenemise ees hirmu. Pinge on tohutu. Kardan valida valet töökohta ja jääda lõksu millessegi, mille suhtes ma ei ole kirglik. Aga kirg on tunne, mitte plaan, mida järgida.
Mis mind aga tõeliselt rõõmsaks teeb, on see, et vaadates oma eakaaslaste hulgas ringi, tundub mulle, et oleme tegelikult üks jube vahva kamp inimesi. Vaadakem Tartus ringi. Siinsed tudengid on aktiivsed ja pealehakkajad, kuuluvad lugematutesse tudengiorganisatsioonidesse, algatavad ühiskonnas dialooge ja muudavad maailma. Mulle tundub, et meil ei ole mingeid illusioone oma tuleviku kohta. Teame, et võib ju kolm või viis aastat ülikoolis ränka vaeva näha, aga kraad ei anna tegelikult tööturul suurt eelist. Loevad kogemused ja pealehakkamine ning pehmed oskused, nagu meeskonnatöö ja võimekus iseseisvalt mõelda.
Nii et kui sa tunned, et oled jäänud toppama, justkui seisad ja ootad, et miskit suurepärast satuks su teele, mis südame kiiremini lööma paneks – unusta see! Ära oota, vaid mine ja tee. Suuna oma energia sinna, kus seda vaja on, kus just sina saaksid millegagi panustada. Ja kui sa teed seda hästi, võibki ühel hetkel tekkida see säde, mida oled oodanud.
Edu teile sõbrad, näeme teisel kaldal!
(Vaata ka Terri Trespicio TEDxKC kõnet Stop searching for your passion.)
Marilin Sadu