Kui Kaisa neli aastat tagasi geenitehnoloogia eriala esmakursuslasena Bioteaduste Üliõpilaste Seltsiga liitus, tabas ta end esiti mõttelt, et mida tema kui rebane suurte ja targemate inimeste keskel asjadest ka teab. Hoolimata esialgsest tagasihoidlikkusest polnud varsti enam võimalik maailmamuutmise pisikut endast eemal hoida ning tuli asuda viima tulevasi Eesti bioteadlasi maailma tipptasemele.
Kaisa Põhakol on seljataga edukas õppeaasta Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi (BÜS) presidendina ning ees terendamas TÜ biomeditsiini eriala magistriõpingute lõpuaasta. Tänavusel kevadel pälvis BÜS Kaisa juhtimisel OLE ROHKEM auhinnagalal aasta tudengiorganisatsiooni tiitli ning tervisliku tudengiorganisatsiooni mudeli eriauhinna. Oma kaasteeliste ning toetajate hulgas on Kaisa tuntud kui silmapaistev isiksus, noor teadlane ja hobifotograaf, kes ühtlasi on sügavalt enda organisatsioonile pühendunud, armastades seejuures pigem keskenduda süvitsi ühele asjale korraga. Nimetatud tunnustust kuuldes jääb otse laborist õhtutundidel toimuvale intervjuule saabunud Kaisa siiski mõõdukaks: „Mulle tundub, et minust on tunduvalt tublimaid ja aktiivsemaid inimesi, aga tõesti, ma kipun olema inimene, kes pigem tegeleb ühe asjaga korraga, kuid neid ühtesid asju tiksub aja jooksul hästi palju.“ Suutes jagada enda aega edukalt mitmete meelistegevuste vahel, paneb Kaisa aga südamele, kui oluline on endale teadvustada, kui palju sa tegelikult teha jaksad. „Ole rohkem on väga tore sõnapaar, aga sa ei saa ennast täiesti ribadeks ka tõmmata,“ sõnab Kaisa.
Kaisa teekond BÜS-is algas liitumisest sealse õpirände töögrupiga ajal, mil ta oli vastselt asunud õppima Tartu Ülikoolis geenitehnoloogia erialale. „BÜS-i astumine tundus loomulik, kuna see oli väga erialane organisatsioon. Alguses olin ikka tagasihoidlik, et issand jumal, mingid suured targad inimesed võtavad siin sõna ja nüüd küsivad äkki minu arvamust, et mina ei oska ju midagi öelda. Mida mina, mingi rebane, asjadest tean,“ meenutab Kaisa. Pikapeale tekib aga tütarlapse sõnul julgust juurde ning kujuneb oskus võtta asju tõsisemalt ja panna enda ümber toimuvat rohkem tähele. Kaisa on alanud õppeaastal jõudnud BÜS-i ridades tagasi töögruppide tegevuste juurde ning täidab õpirände ja õppekavade töögrupi juhi ülesandeid. Kahel viimasel õppeaastal on Kaisa kuulunud aga organisatsiooni juhatusse olles nii peasekretär kui ka president. „Otsus juhatusse kandideerida tuli niimoodi, et tegime meie traditsioonilisel Talvekooli üritusel sellist asja nagu sugarcubes. Need on sellised ümbrikud, kuhu kirjutatakse peale inimese nimi, need pannakse seinale ja kõik saavad anonüümselt sellele inimesele kirjutada häid soove või mõtteid. Ma olin siis teisel kursusel ja meie tollane ehk üle-eelmine president Kertu Liis Krigul kirjutas, et kuule, sind võiks kunagi juhatuses näha. Kui ma seda hiljem kodus lugesin, siis mõtlesin, et minust vist oodatakse midagi,“ meenutab Kaisa muigega. Taoline märkamine ja motiveerimine andis Kaisale tõuke juhatusse kandideerimiseks, mis tema sõnul ei toimunudki esialgu mingisuguse tohutu maailmamuutmise plaaniga: „Lihtsalt oli pandud enam-vähem selline tunne peale, et kui ma nüüd ei kandideeri, siis kes veel? Ja siis ma kandideerisingi.“
Meenutades oma esimest aastat organisatsiooni juhatuses, kus Kaisa täitis peasekretäri rolli, tõdeb ta, et juhatuses olles hakkab inimene paratamatult rohkem märkama lahtiseid otsi ning seda, mis on valesti ja mida võiks teha paremini. Sestap tundus igati loogiline ka järgmisel aastal juhatusse kandideerida ning sedakorda presidendi kohale, kus Kaisat saatis edu. „Teine aasta juhatuses oli rohkem selline mõtestatud tegevus, mis andis mulle tegelikult päris palju. Kõige rohkem see õpetas seda, kui oluline on koostöö ja see, et sul oleks motiveeritud tiim taga, kes tahab ja soovib asju teha.“ Nüüdseks juba kogenud juhi sõnul on oluline, et inimesed saaksid ühtemoodi aru, mis on lõppsihtmärk, kuhu jõuda tahetakse. „Lisaks õpetas juhatusse kuulumine seda mõtet, et kui sa ise maailma ei muuda, siis kes seda ikka muudab? Sa ei saa oodata, et maailm sinu eest muutub, vaid pead seda ise muutma. Kui näed probleemi, siis ei ole mõtet lihtsalt viriseda ja hädaldada, vaid tuleb ise midagi teha, et asjad paremaks läheks,“ lausub Kaisa. Väga oluliseks peab Kaisa organisatsiooni juhtimisel ka iseendaks jäämist: „Tihtipeale kiputakse kuhugi juhipositsioonile sattudes ennast väga palju muutma ning olema nagu kaks eraldi inimest – üks on see, kes sa päriselt oled ja teine on see juht. Minu arust need inimesed peaksid olema kaks ühes.“ Kaisa tunnistab, et ka temal olid organisatsiooni juhiks hakates eeskujud, kelle moodi ta tahtis juhina olla, aga mingil hetkel sai ta aru, et see ei tööta nii. „See on ikka nagu teine inimene ja siis ma mõtlesin, et okei, teeme siis asju Kaisa moodi.“
BÜS TOETAB TULEVASI EESTI BIOTEADLASI TEEL TIPPU
Paratamatus, mis saadab paljude erialade inimesi ning sealhulgas ka bioteaduste õppureid, on seotud loenguvormi ühekülgsusega. Läbi bioteaduste tudengite silmaringi avardamise ning ülikooliõpingutele lisandväärtuse andmise soovib BÜS saavutada selle, et tulevased Eesti bioteadlased jõuaksid maailma tipptasemele. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks tegeleb BÜS paljude tugiprojektide elluviimisega ja mitmekülgse hariduse edendamisega: „Üsna edukalt läksid meil koostöös Rahva Raamatuga algatatud teemaõhtud, mis tuleval aastal jätkuvad. See on selline üritus, kus võtame ette mingisuguse ilukirjandusliku raamatu, kutsume kohale mõne spetsialisti ja lahkame ära, mida teaduslikku seal raamatus on,“ sõnab Kaisa. Üks oluline muudatus BÜS-i struktuuri arendamisel ja juurutamisel, mille Kaisa on koos meeskonnaga ellu viinud, on koostööprojektide suhtes valikute tegemine: „Alguses võeti vastu kõik koostööprojektid, mis vähegi olid, aga kui see ei lähe enda kaugema visiooni ja missiooniga kokku, siis ei ole sel paratamatult nii palju mõtet.“
Kuivõrd üks tuline teema, mis ei jäta külmaks ühtegi tulevast ega praegust teadlast, on teaduse rahastamine, peab ka Kaisa BÜS-i juures tegutsemist hinnates suurimaks õnnestumiseks enda esimesel juhatuse aastal sponsorluse töögrupi loomist. „Ma arvan, et see on vist üks kõige suuremaid õnnestumisi, sest kohe hoobilt tegi see meie seltsil rahakoti natukene paksemaks. Hakkasime ka rohkem projekte kirjutama, et saada enda üritustele rahastust. Selle peale ei oldud BÜS-is varem üldse väga mõeldud,“ tõdeb Kaisa. „See on ka muidugi see, et oleme noor organisatsioon ja alles õpime. Võib-olla mõnele organisatsioonile on see nii iseenesestmõistetav, et pead projekte kirjutama ja sponsorlust küsima, aga meil oli nagu vau, nii saab ka. Ma arvan, et see on kindlasti üks väga suur õnnestumine.
Lisaks organisatsioonisisesele koostööle hindab Kaisa kõrgelt ka organisatsioonidevahelist koostööd: „Põhilised koostööd on meil olnud Füüsikateaduse Üliõpilaste Seltsi (FÜS), Arstiteaduse Üliõpilaste Seltsi (EAÜS) ja Rohuteaduse Üliõpilaste Seltsiga (TÜRS). Võiks öelda, et FÜS-iga on rohkem selline sõbrasuhe, kus teeme saunaõhtuid ja lauamänguõhtuid ning TÜRS-i ja EAÜS-ga on suhe professionaalsem. Nendega koos oleme teinud MEFF-i, mis on novembrikuus toimuv Meditsiiniliste Filmide Festival. Sellega on alati väga hästi läinud.“
ASJU TULEB TEHA HINGE JA SÜDAMEGA
Eeltoodud õnnestumistele lisaks pälvis BÜS kevadisel OLE ROHKEM auhinnagalal kaks olulist auhinda – aasta tudengiorganisatsiooni tiitli ja tervisliku tudengiorganisatsiooni mudeli eriauhinna. Kaisa sõnul on see nii talle kui ka BÜS-ile tohutult suur tunnustus. „Kui saad nomineeritud, siis ikka hakkad mõtlema, et äkki nüüd tuleb ära, aga samas reaalselt ikkagi tunnistad endale, et see tõenäosus sellist tiitlit saada on nii väike, vaadates, kellega konkureerime. Kui meid välja öeldi, siis oli üllatus päris suur,“ meenutab Kaisa. „Ma ütleks küll, et see on tohutu tunnustus ja kindlasti märk sellest, et kui sa teed koostööd ja sul on kindel siht silme ees, siis sa saad selle ka saavutada. Inimesed märkavad seda, kui sa teed oma asju hinge ja südamega.“
Tervisliku tugengiorganisatsiooni mudeli eriauhinna tõi BÜS-ile tõsiasi, et möödunud õppeaastal kuulusid juhatusse inimesed, kellele olid keskkonnaga seotud teemad eriti südamelähedased. „Hakkasime arendama keskkonnasäästlikkuse poolt ja muutsime natukene isegi paari kohta põhikirjas. Tahtsime teha ka lisadokumendi sellele mudelile, mis pöörakski organisatsiooni tasemel keskkonnale rohkem tähelepanu. Seal oli kirjas, et ei kasutataks pabernõusid, kui on võimalus kasutada näiteks korduvkasutatavaid nõusid ning kui kasutad plastiknõusid, siis vaadata sellised, mis oleksid loodussäästlikust materjalist jne. Selline väga basic tegelikult,“ tõdeb Kaisa. „Võib-olla on see, et meil, bioteadlastel on südametunnistus natukene must, sest me ju oma laboritööga tohutult reostame loodust ja meil on enamus plastikasju ühekordseks kasutamiseks ja siis me võib-olla tahame väljaspool enda tööaega mõtelda võimalikult palju keskkonna peale jällegi,“ mõtiskleb Kaisa.
TEADLASE HING, KUS ON ALATI KOHT KA KUNSTILE
Rääkides oma tegevustele pühendumisest ja hingega asja kallal olemisest, teab Kaisa kindlalt tõdeda, et ta ei taha teha asju poolikult: „Kui ma midagi teen, siis teen täiega ja südamega. Sellist poolikut asja ei hakka ma tegema.“ Sellele, et Kaisa on neiu, kel alati tugev visioon silme ees, annavad kinnitust ka mõtted, mis kirjeldavad tema erialavalikut. „Mul oli juba gümnaasiumi lõpus väga kindel siht, et ma tahan jõuda kunagi biomeditsiini magistrini.“ Nii asuski Kaisa bakalaureuseastmes õppima geenitehnoloogia erialale, mille 2017. aasta kevadel lõpetas ning praegusel hetkel tudeerib ta magistriõppe teisel ehk viimasel aastal biomeditsiini. „Mulle meeldib meditsiin tohutult ja see, kuidas meditsiin saab inimest aidata, aga samas ma ei kujuta ennast arstina ette. Ma kunagi väga ei ole kujutanud. Ma küll ei minesta vere peale ära ja kannatan igasugused rõvedad vaatepildid ära, aga samas ma ei kujuta ise ette, et ma nüüd läheks seda verest tühjaks jooksvat inimest aitama. Teiselt poolt mulle meeldis bioloogia, aga jällegi oli see, et ma ei kujutanud ennast ette selle inimesena, kes looduses mingeid loomajunne ja liblikaid määrab, lilli kuivatab. Tahtsin panna need kaks asja kuidagi kokku ja siis saingi sisuliselt geenitehnoloogia.“ Kaisa sõnul on tema erialal olemas mõlemad väljundid – nii meditsiiniline kui ka bioloogiline – ja just see teda köidabki ning paneb ikka ja jälle end pikkadeks tundideks laboriseinte vahele unustama. Seal on Kaisa alates esimesest ülikooliaastast alates tegelenud rakkudesse sisenevate peptiididega, millel on võime läbida rakumembraani ja minna raku sisse ning mida saab ühtlasi tulevikus kasutada näiteks ravimite rakkudesse viimiseks.
Kaisa tunnistab, et kuna tema teadlase hinges on alati olnud koht ka kunstile, õmblemisele ja fotograafiale, on ta korra isegi mõtelnud Eesti Kunstiakadeemiasse moedisaini õppima minna, kuid see plaan jäi ikkagi katki – tema süda kiskus rohkem teaduse poole. Samas ei välista ta, et kunagi ka selle plaani ellu viib. Praegusel hetkel on tal kindel siht lõpetada oma magistriõpingud ja jätkata doktorantuuris. Õpingute ja organisatsioonitöö kõrvalt tegeleb Kaisa juba 10 aastat fotograafiaga, olles jõudnud luua ka kaks fotonäitust ning mõlgutades mõtteid kolmandast. „Plaanis on ka kolmas fotonäitus, aga teema, mille valisin ja milleks on eesti mütoloogilised olevused, nõuab päris palju planeerimist.“ Kaisa tunnistab, et praegusel eluetapil jääbki tal kõige rohkem aega fotograafia jaoks, kuid vahel muutub ta natukene liiga agaraks õmblejaks, kes kappi kuhjunud kangaid usinalt realiseerima hakkab. „Joonistamine ja maalimine on natukene tagaplaanile jäänud. Need on pigem sellisel tasandil, et kui kellelegi on mingit kingitust vaja, siis saab jälle midagi valmis nokitsetud.“
Tihtilugu inimesed imestavad Kaisat tundma õppides tema ühtaegu nii loomingulise kui ka tohutult realistliku natuuri üle. Fookust nii ühe kui teise pooluse üle aitab Kaisal hoida põhimõte, et kui ta valib millegagi tegelema hakata, püsib ta selle juures kaua ning viib selle niisama lihtsasti alla andmata lõpuni. Ühtlasi on Kaisa realistliku poole kõrval ka unistavam külg, mis tütarlapse sõnul taandub siiski realistlikuks unistajaks: „Ma ei sea endale väga ebarealistlikke eesmärke või unistusi. Kui ma mõtlen või unistan, siis ikka reaalsuse piirides. Ükssarviku kloonimist ma ei usu, et kunagi saavutan,“ naerab Kaisa.
Mariann Rei