“Kui inimene ei ole valmis midagi 100% tegema, siis ärgu parem üldse tehku!” ütleb protsessiusku kolmanda aasta teoloogia ja teatriteaduse tudeng Urve Miller, kel on ette näidata rohkem kui uskumatu vabatahtliku töö kogemus erinevatel Eestis toimunud (kultuuri)festivalidel. OLE ROHKEM kohtus Urvega, et uurida, miks võiks üks tudeng vabatahtlikku tööd teha ning kuidas võivad nii mõnedki uksed seeläbi tulevikus veidi kergemini avaneda.
Septembrikuus Tartus toimunud teatrifestival Draama kaasas oma töösse suure hulga vabatahtlikke, kes alustasid oma toimetamisi juba mõned nädalad enne festivali ametlikku algust – Urve üks nende seast. Eelnevalt oli ta juulikuus kaasa löönud Rakvere Teatri korraldatud Baltoscandalil. „Tallinna Treffile tahaks ka jõuda, kasvõi vaatama, aga see toimub alati nii sessi ajal, et nädalat Tallinnas veeta ei ole lihtsalt võimalik,“ nendib neiu nukralt.
URVE KARJÄÄR VABATAHTLIKUNA• 2012 Teatrifestival Monomaffia
• 2012-… Teatrifestival Baltoscandal
• 2010-… Eesti Teatri Festival Draama
• 2010-2011 Disainiöö festival
• 2007-2010 Eesti Spordiselts Kalev rühmvõimlemisvõistlused
Räägi nüüd ausalt – kas vabatahtlikuks tasub minna vaid pusa ja tasuta teatri pärast?
Ei, kindlasti mitte! Pealegi saab pusa (Draamafestivalil – toim.) ainult esimesel aastal või siis kui vana on läbi kulunud. Mina sel aastal sain. Loomulikult on festivalid teatritudengile hästi praktilised, sest kogu teater on nädalaks ühte kohta koondunud ning siis on mugav võimalus etendusi vaatamas käia. Samas pean ma enda jaoks oluliseks pigem festivali korralduslikku poolt. See on see, mis mind kõige rohkem huvitab. Muidugi seda, mida korraldajad on kogu aasta festivali toimimiseks teinud, ei näe. Teiseks kõik need inimesed! Festival õpetab hästi palju, kuidas erinevate inimestega suhelda ja käituda. Teatavasti pole olemas toimivat mustrit või valemit, mis iga inimese puhul toimiks, seega peab iga inimest võtma üksikisikuna.
Sa oled Draamal olnud vabatahtlik viis aastat. Kas Sa kõrgemat positsiooni ei ole tahtnud?
Ei. Ma olen korraldamatuse pärast mõnel korral küll vingumas käinud, aga seda pigem naljaga, näiteks kui ma näen, et midagi võiks olla paremini või ratsionaalsemalt tehtud. Festivali ajal on kõigil pead laiali otsas ja tegemist palju. Sel aastal aitasin meie vabatahtlike koordinaatoril töögraafikuid teha ja hoidsin silma peal, et väliskülalised jõuaksid ilusti hotellidesse. See vastutus pani pisut muretsema, et kas keegi ikka läks õigeks ajaks lennujaama või perroonile vastu ning kas kõik ikka sujub nii nagu peaks. Ühel korral oleksime ühe väliskülalise peaaegu Tartu lennujaama unustanud… õnneks laabus kõik hästi ja õigel ajal.
Aga oota! Kuidas Sa üldse vabatahtlikkuseni jõudsid?
Korraldasime ühe hea sõbraga juba keskkoolis palju erinevaid üritusi ja siis see kuidagi nii läkski, et ühel hetkel hakkasin koolist väljapoole vaatama. Ja tänaseks on mul oma muusikafestival…
Tegelikult on iga ürituse taga meeletu inimestepagas, kelleta miski muidu ei toimuks.
Mida? Kuidas?… Indiefest!?!
Jah. Naljakas on muidugi see, et ma lubasin 11. klassis, et ma ei hakka kunagi muusikafestivale korraldama, aga läks nii, et ühel kevadel istusime sõbraga pargis ja mõtlesime, millisele muusikafestivalile minna tahaks ning otsustasime ise sellist festivali korraldama hakata! Kolm aastat hiljem, sel kevadel, astus meie festivalil üles 40 artisti kümnest Euroopa riigist. See oli hullumeelne! Tegelikult tegime seda kõike suuresti vaid selle pealt, et meil oli nii palju kogemusi vabatahtlikuna ja idee, kuidas korraldusliku poole pealt kõik toimima peaks. Korraldajana olen ma aina rohkem hakanud hindama vabatahtlike tööd – iga inimest, kes ulatab abistamiseks oma käe. Tegelikult on iga ürituse taga meeletu inimestepagas, kelleta miski muidu ei toimuks. Õnneks on aja jooksul erinevatelt festivalidelt kogunenud ka veidi kontakte ning professionaale, kelle poole julgen aeg-ajalt oma rumalate küsimustega pöörduda.
Väga uhke, Urve! Oletame nüüd, et ma olen esimese kursuse tudeng ning tahan hakata vabatahtlikuks, kuid ikka päriselt veel
ei julge ka… Kuidas Sa mind julgustaksid?
Kindlasti mine! Tegelikult ei tasu kaua mõelda. Mine kohe ja ole hästi avatud ning ei ole vaja karta, kui juhtumisi ühtegi tuttavat ees ei ole. Kindlasti võetakse Sind peagi omaks ning tihtipeale on nii, et festivalil tekkinud seltskond käib pärast festivaligi koos. Mina sain näiteks ühe oma väga hea sõbrannaga täiesti esimesel Draama päeval tuttavaks ja sellest ajast saati käime tihti koos teatris või niisama kohvikus. Teiseks on näiteks humanitaaralade tudengitel üsna mõttetu kolm aastat tuimalt ülikoolis käia ning siis oodata, et keegi neid tööle ootab. Pigem võikski kolme aasta jooksul erinevates valdkondades vabatahtlikuna kogemusi koguda ja õppekava väliselt ennast harida ning proovile panna, et oleks pärast ülikooli terakese võrra kergem tööle saada.
Autor: Laura Porovart.