Oma aktivisti eluperioodi jooksul olen näinud-kogenud noorte vabatahtlikku tegevust mitmel tasandil. Tean oma kogemusest, mida tähendab olla üliaktiivne noor ja samal ajal saanud ka olla osa kohalikust noorsootööst, noortevaldkonna riiklikust juhtimisest ning osalenud kohaliku omavalitsuse, keskkooli ja ülikooli juhtimistasandite aruteludes.
Tore on tõdeda, et minusuguse üliaktivisti püüdlusi on terve elu alati toetatud. Kui kord ühes füüsikatunnis magama jäin, ütles füüsikaõpetaja teistele: “Las Joanna magab, ta on kindlasti palju teinud ning seega on tal seda vaja.” Seega ei ole ma siin olukorras represseeritud hing, vaid pigem hea õpetamise ja noorsootöö ideaalnäide.
Kuid teades, mis on hästi, tunnen väga kiiresti ära ka kõik, mis on halvasti. Tartu tudengina, kes pole linna sisse kirjutatud, panustab 75% ajast tudengiorganisatsioonidesse ja õpib sotsiaalvaldkonnas mitte just kõige seksikama nimega erialal, kogen ma iga päev probleemi, mis on ühiskonnas adresseerimata. Nimelt on tudeng jäänud rippuma meie formaalse ja mitteformaalse hariduse süsteemide vahele ning keegi peale tema enda ei võta vastutust tema täieliku arengu üle. Samas aga areneb noor sellel ajal meeletult ja peab tegema konkreetseid karjäärivalikuid, seega iga otsus võib tohutult tema edaspidist elu mõjutada.
– Ülikoolis oleme massiivse institutsiooni kõige väiksem üksus. Tudengeid on küll palju, kuid nii oleme ülikoolide juhtorganites moondunud üheks halliks massiks, kes peaks nominaalajaga lõpetama, käima korra välismaal ja praktikal ning siis tööle suunduma.
– Tartu linna jaoks ei ole me elanikud, kuna me ei ole erinevatel põhjustel siia sisse kirjutatud ja nagunii me liigume peale ülikooli mujale elama ja töötama.
– Noorsootöö ja huvihariduse mõistes ei ole me peamine sihtgrupp. See, et tudengid suudavad ise organiseeruda tudengiorganisatsioonidesse, tundubki olevat noorsootöö lõppeesmärk, seega meile pole vaja keskenduda.
Kuigi kõik tõdevad, et jah, noorel on vaja lisaks formaalsele haridusele ka mitteformaalseid oskusi, mis aitavad päriselt elus ja tööl hakkama saada, ei suuda ükski meiega tegelev institutsioon seda pakkuda.
Ja see on okei. Ma mõistan, et ei saa ega peagi. Kuid ka täiskasvanud noorel on neid kogemusi vaja, ehk nüüd rohkemgi kui varem, kuna võidujooksumaailm on karm ja noor peab ise päriselt endaga hakkama saama.
Usun, et tudengi jaoks on parim koht nende kogemuste omandamiseks tudengiorganisatsioon, kus ta õpib tõeliselt koostööd, ajaplaneerimist, juhtimist ja erinevate projektide elluviimist. Tal on vastutus millegi rohkema kui ainult enda üle, kuid samas on tudengiorganisatsioon ka piisavalt turvaline keskkond, kus eksida.
Mulle tekitab valu ja heitumust, kui ülikoolid ja teised küll mõistavad, et tudengiorganisatsioonid on vastus kõigile nende mitteformaalse hariduse küsimustele, kuid siiski ei tunnusta nende tegevust ega kohtle võrdväärse partnerina. Seda näitab kõrgkooliseaduse viimane muudatus, mille tõttu jäeti üliõpilased ülikoolide kõrgeimatest otsustuskogudest välja lihtsalt seepärast, et nad nagunii viis aastat ülikoolis ei viibi. Nii nagu vabaühendused on strateegilised partnerid riigile, võiksid tudengiorganisatsioonid olla strateegilised partnerid ülikoolidele ja linnale.
Siin ei päde argumendid, nagu “me ei saa tudengiorganisatsioonile anda vastutust”, “tudengid vahetuvad nii kiiresti” või et “tudengitel pole kogemust nõnda suure vastutuse täitmiseks”. Piisava ressursside, informatsiooni ja usalduse andmise korral suudavad kõik tudengiorganisatsioonid võrdväärselt panustada. Seda tõendab näiteks, et Tartu Ülikooli uue arengukava loomise käigus on Tartu Ülikooli tudengid esitanud arengukava komisjonile keskkonnasäästlikkuse eesmärgid, mis põhinevad teaduslikel faktidel ja teiste ülikoolide kogemustel. Need saavad aluseks TÜ arengukava keskkonna eesmärkidele ja -põhimõtetele. Arengukava komisjon usaldas üliõpilasi sel teemal ja üliõpilased tegid usaldusväärse töö.
Olenemata sellest, kuidas koostöö toimib, tasub tunnustada neid tudengeid, kes oma aega vabatahtlikult panustavad sellesse, et eriala oleks parem ja populaarsem või et kogu ühiskond muutuks paremaks. Üliõpilaskonna Sihtasutus veab kolmandat aastat eest OLE ROHKEM. tudengiorganisatsioonide auhindade jagamist just seepärast, et mitte keegi teine ei ütle tudengiorganisatsiooni aktivistile, et see, mida sa teed, on tänuväärne.
Mõistan taas, et põhjus, miks tudengiorganisatsioone piisavalt ei tunnustata, ei peitu ainult teistes, vaid ka meis endis: keegi täpselt ei tea, millega me tegeleme, kuna tudengiorganisatsioonid ei väljenda piisavalt valjult, milleks võimelised ollakse.
Võttes kinni OLE ROHKEM. Auhindade jagamise lähenemisest, on praegu tegelikult hea aeg, et algust teha. Kutsun üles kõiki OLE ROHKEM. Koostöövõrgustiku tudengiorganisatsioone kirjutama sellest, mida nad teevad ning kuidas nad ühiskonda paremaks muudavad. Koondame kõik kogemused OLE ROHKEM. veebilehele, et oskaksime ise rohkem kosta kõikide tudengiorganisatsioonide eest kui ka suunata koostööpartnereid lugema, mida me teeme ning leida tudengiorganisatsioone, kes on tõesti tunnustamist väärt. Ja nomineerime tudengiorganisatsioone, kes on tunnustamist väärt, OLE ROHKEM. Auhindadele.
Joanna Kurvits
Üliõpilaskonna Sihtasutuse tegevjuht