6. augustil ilmus New York Times’is Kate Murphy sigahea kolumn “Do Your Friends Actually Like You?” (“Kas sa päriselt meeldid oma sõpradele?” – toim). Kahetsusväärselt libises Times’is populaarseks saanud kolumn Eesti (sotsiaal-)meediast valdavalt mööda, sest ülehaibitud presidendivalimised neelasid kõikjal tähelepanu. Tegin lühendatud tõlkeartikli ajakirja OLE ROHKEM jaoks. Mõtle siis ise, kas sa ülehindad oma sõprussuhteid.
Mõtle kõigi inimeste peale, kellega sa suhtled päeva, nädala, kuu ja aasta jooksul. Hingede peale, kellega sa jagad sooja embust, uusimat klatši ja intiimseid mõtteid. Inimeste peale, kes on juurdunud just sinu maailmas. Kes neist on sinu sõbrad? Tõelised sõbrad. Viimased Massachusetsi Tehnoloogiainstituudi ehk M.I.T.-i uuringud viitavad, et ainult pooled sõprussuhetest on vastastikused. Ehk siis inimene, keda sa pead enda sõbraks, ei tunne sama. Ja vastupidi – inimene, keda sa pead tuttavaks, arvestab sind suure sõbrana.
Uuringute tulemused on algatanud kestva dialoogi psühholoogide, sotsioloogide, filosoofide ja neuroteadlaste hulgas. Mõned viitavad inimeste naturaalsele optimismile ja egotsentrismile kui süüdlasele vääriti mõistetud suhete osas. Teised argumenteerivad, et terminid “sõber” ja “sõprus” on hajusad, eriti sotsiaalmeedia võidukäigu ajastul. Teema on tähtis, sest inimese lähisuhete ehtsusel on tohutu mõju füüsilisele ja vaimsele tervisele.
M.I.T.-i uuringud analüüsisid 84 inimese sõprussuhteid, katsealused olid 23–38-aastased. Testis osalev isik pidi hindama enda sõprussuhteid viiepalliskaalal, alates “ma ei tea seda inimest”-lahtrist kuni “üks mu kõige paremaid sõpru”-lahtrini. Selgus, et ainult pooltel kordadel olid tunded vastastikused, aga kui katsealused pidid hindama, kas nad arvavad, et nende sõbrad hindavad neid sama kõrgelt/madalalt, siis 94% katsealustest vastas, et “jah, mu sõbrad hindavad mind samamoodi kui mina neid”. Vastikult suured käärid, või mis?
M.I.T.-i uurija Alex Pentland tõdes, et inimeste jaoks on vastamata sõprus väljakutsuv probleem, sest see kahjustab nende minakuvandit. Termin “sõprus” tekitas katsealuste seas ebamugavust. Kui küsida inimeselt, mida ta peab sõpruseks, siis kõlab vastusena palju “mmm” ja “õõ”.
Princetoni ülikooli filosoofiaosakonna professor Alexander Nehamas, kes avaldas hiljuti teadusliku 300-leheküljelise raamatu “Sõprusest”, ütleb samuti, et sõprust on keeruline defineerida. Lihtsam on alustada välistamisest, mida sõprus ei tähenda. Sõprus ei tähenda võimalust omandada kõrgem staatus. Sõprus ei tähenda võimalust vingerdada end kellegi mõnusasse suvilasse. Sõprus ei tähenda lahendust iseenda igavusele. Nehamase hinnangul on sõprus võrreldav subjektiivse ilu või kunstiga: ta süütab midagi sügaval meie sees ja on hinnatud lihtsalt olemise pärast.
Ja ometigi on üks kõige hinnatumaid teadmisi sõprusest Dale Carnegie ülimenuka raamatu pealkirjas “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”. Taylor Swifti ja Drake’i hinnatakse Ühendriikides nende mõjukate sõprussidemete kaudu. Kõige täheldusväärsem näide on muidugi väärastunud sotsiaalmeedia, mis on tegelikult platvorm meie sõprussidemete esiletoomiseks ja minakuvandi tõstmiseks.
Üks mõjukamaid raamatuid sõpruse uurimisel on akadeemiline “The Norton Book of Friendship”. Autorite seas on inglise keele professor Ronald Sharp. Ta kurdab raamatus, et „kujutlus, kus inimesed ei tee midagi peale üksteise seltsis aja veetmise, on hääbumas kadunud kunstiks. Selle on asendanud Messengeri-tekstide, postituste, säutsude ja videote pidev vaheldamine, mis enamjaolt ei luba sügavamat mõistmist. Inimesed on nii innukad enda sõprussuhete optimeerimisel, et nad ei tea enam, mida tähendab sõbraks olemine.” Sharp näeb sõpru inimestena, kelle peale sa kulutad aega, et neid sügavalt mõista ja nemad mõistavad sind.
Kuna aeg on piiratud, on ka sõprade arv loogiliselt piiratud. Briti psühholoog Robin Dunbari süsteemis on sõprussuhete kihid, kus ülemises kihis troonivad üks-kaks inimest, näiteks elukaaslane ja parim sõber, kellega suhtled iga päev ja kellele kulutad enim aega. Järgmises kihis on kuni neli inimest, kes on sinu jaoks tähtsad ja kelle pärast siiralt vahel muret tunned. Neile on vaja kulutada igal nädal tähelepanu. Järgmises kihis on inimesed, keda sa pead enda sõpradeks, aga kellesse investeerid vähem aega ja kellega on hõredamad suhted. Ilma pideva kontaktika võivad need sõbrad langeda kergelt “tuttava” kategooriasse. Sa oled nendega sõbralik, kuid nad pole su sõbrad. Dunbar arvabki, et inimese maksimaalne heade sõprade arv on viis. Ülejäänud suhted ei ole kvaliteedilt nii tugevad.
Ära karda enda nõrkustest rääkida
Elame kultuuris, kus meile õpetatakse, et kellelegi teisele toetumine on nõrkuse märk ja võim seisneb olekus end mitte lasta teistel inimestel mõjutada. Sõprus nõuab enda haavatavaks tegemist ja enda paljastamist, mis ei klapi hoolikalt lihvitud Facebooki ja/või Instagrami profiilidega. Paljud kardavad paljastada enda nõrkusi, et sõprussidemeid mitte rikkuda.
Kui mängida turvaliselt ja laskuda enamjaolt pealiskaudsesse sõprusesse, on tagajärjeks sageli füüsilised ja vaimsed kõrvalnähud. Üksildustunne suurendab riski surra sama palju kui suitsetamine, alkoholism ja rasvumine. Lisaks nõrgeneb ajus närv, mis lubab meil olla intiimne ja toetav. See närv võimaldab olla sõbra juures lõdvestunud olekus, vastupidiselt valvel olekule, mida me tunneme, kui oleme võhivõõra või inimesega, kes mõistab meid hukka.
Seega vaata hoolsalt, kes sinu elus olevate inimeste seast on päriselt su sõbrad. Kes kulutab tingimusteta aega sinu peale. Kelle seltskond rikastab ja elavdab sind. Keda sa igatseks enim. Kes igatseks sind enim. Ehkki sõprusel pole kokkulepitud definitsiooni, kujundavad sõprussuhted meid pidevalt ja lasevad meil vaadata maailma läbi teiste vaateprismade. Mis on sõltuvalt sõbrast kas helgemates või süngemates toonides.
Otto Oliver Olgo