On 21. sajand ja tehnoloogia on nutikam kui kunagi varem. Interneti olemasolu on täiesti iseenesestmõistetav. Üha vähemaks jääb tarvidust otsida ja ammutada infot füüsilisest materjalist või inimliku kontakti kaudu, sest virtuaalkeskkonnas on teabe saamine, saatmine ja talletamine vaid mõne kliki kaugusel. Sügavust, mõtestatust ja analüüsi on jäänud vähemaks. Sellega on asendunud Z-põlvkonna motoks saanud mugavus, lihtsus ja kiirus.
Tehnoloogiaajastu võimalustest tulenevalt on palju arutletud kas ja kuivõrd drastiliselt on noorte seas vähenenud lugemus ning otsene suhtlus ja interaktsioon kultuuriga. Kas-küsimusele otsest vastust ei saa anda, vaid lisandub veelgi üks küsimus – missuguse sisu lugemine, vaatamine ja kuulamine on vähenenud? Sest vähem või rohkem, aga midagi loetakse, vaadatakse ja kuulatakse ju ikkagi.
Kindlasti on lugemine nii-öelda füüsilistest lugemisvahenditest (raamat, ajaleht, ajakiri) vähenenud. Ei olegi enam kuigi liialdavalt öeldud, et lapsed koonduvad internetti ja vanemad loevad hommikukohvi kõrvale trükisooja ajalehte. Naljatledes võiks öelda, et pannes enamikule traditsioonilistest massimeediavahenditest “e” ette, saad selle, mida ja kust kohast saadakse teadmisi ja infot tänapäeval. Ja arvestades, et praegu on aina rohkem loetavaid tekste üldiselt lühikesed ja fragmentaarsed, saab väita, et detailidesse ei minda ja loetakse keskkooli tubli kolme plussi vääriliselt. Muidugi on ka omajagu neid noori, kes loevad pikemaid tekste. Loevad raamatuid, loevad uudisajakirjanduse kõrvale kultuurilehte, teadusartikleid ja ka internetis saadaval olevaid keerukamaid tekste. Kuid ka neil tuleb kõrvale internetis suhtlemine ja lakooniliste tekstide lugemine. Rääkimata sellest, et visuaalne pool (pilt, video) on tihtipeale atraktiivsem kui tekstide lugemine. Marju Lauristin on öelnud, et sügavate kultuuriajakirjanduslike tekstide lugemine on viis, kuidas kultiveerida eneses arusaamisvõimet keerukamatest asjadest, kui on see, mida pakub uudisajakirjandus.
Pidevalt lakoonilisi tekste lugedes ei suudeta enam mõista keerukamaid ja filosoofilisemaid kirjatükke. Ridade vahelt ei osata lugeda, otsitakse otsesõnastust.
Ainiti lühikeste ja mitte mingit sügavat mõttetööd nõudvate tekstide lugemine on probleem. Siiski võib olla ainult internetist lugemise kõrval hoopis suurem probleem see, kui loetakse kahest erinevat sisu, vormi ja visualiseeringut pakkuvast kohast korraga. Tahes tahtmata tekib info üleküllus. Tegelikult ei ole tarvis nii suurt hulka teavet. Isegi palju väiksemast kogusest on võimalik tänapäeva mõistes üledoos saada. Kui mõned kümnendid tagasi ei olnud info üleküllus mingi probleemne teema, siis tänapäeval esineb seda üha sagedamini. See võib tekkida pelgalt Facebooki kerimisest, lisaks meilide lugemine ja uudisajakirjanduse sirvimine veebis. Isegi kui inimene ei süvene, jääb näo ees virvendav talle kuskile ajusoppi hõljuma, olgugi et väga uduselt. Sõpradega vesteldes esineb tihti olukordi, kus öeldakse, et “ma kuskilt kuulsin, nägin, aga täpselt ei mäleta kust ja mis selle täpne sisu oli”. Ehk palju vähem on vaja tundmaks, kuidas vaim väsib. Mõte ei suuda selekteerida ebaolulist olulisest, sest üheskoos on palju erinevat, mis võtavad kordades energiat. Tänapäeval on enamasti info üledoosi määrajaks see nii-öelda lihtsam ja atraktiivsem variant.
Kuigi kultuursus peitub enamjaolt erinevate sügavate tekstide lugemises ja nende mõtestamises, siis suur roll on ka teatril, filmil, kunstil ja muudel kultuurivaldkondadel. Tihtipeale pöördutaksegi näiteks lugemiselt hoopis teatri või filmi poole, sest seal on teatav mängulisem visualiseerimine, mis aitab sisust paremini aru saada. Nii otsitakse lõppeks ikkagi lihtsust.
“Pidevalt lakoonilisi tekste lugedes ei suudeta enam mõista keerukamaid ja filosoofilisemaid kirjatükke.”
Siiski ei käida teatris enam teatri pärast. Traditsioonilised teatriliigid ei kutsu enam vaatama, olenemata mängulisusest mõne teosega võrreldes. Täpselt nii, nagu sügava sisuga pikemate tekstide kõrval domineerivad lühikesed ja kergesti seeditavad tekstid, on sügavamat mõttetööd nõudva teatrivormi kõrval populaarseks muutunud ka lihtsakoeline püstijalakomöödia. Ja seda seetõttu, et virtuaalmaailmas seeditud info, mida ammutatakse arvuti ja nutitelefoni kaudu on niivõrd ülekoormav, et noor otsibki välist kultuurielamust pigem ajutööd rahustavatelt ja vähesemat mõttetööd nõudvatelt vormidelt.
Seega näitavad nutiajastu tahud mingil määral keerulisemast ja traditsioonilise vormiga kultuurist võõrandumist. Inimesi mõjutavad nutiajastu võimalused. Ajastu väsitab vaimu nendel, kel loosungiks “muuda ennast, muutub maailm”, nagu Hando Runnel on kirjutanud. Mõjutab ka Z-põlvkonda, kes väsitavad vaimu pigem sisukate tekstide lugemise ning teatris ja kunstinäitustel käimisega. Suurim mure tundub olevat järgmiste põlvkondadega.
Margit Kattai