Ole rohkem terve!

Auk Haigekassa eelarves on justkui šokiteraapia ühiskonnale, mis äratab meid unenäost, kus tervist on sama palju kui vett ookeanis.

Loodus armastab tasakaalu

Me elame ajal, mil meditsiin täiustub iga päevaga, käib pidev teadustöö, leiutatakse uusi ravimeid ja diagnostika- ning ravimeetodeid. Edulugusid ilmub nagu seeni pärast vihma: 600grammised vastsündinud jäävad ellu, pidalitõvest võib ajalooraamatuist lugeda ja kunagine surmaotsus diabeet on lihtsalt krooniline haigus, mis lühendab aina pikenevat eluiga.

Mida rohkem on inimkond suutnud parendada elutingimusi, seljatanud raskeid infektsioonhaigusi ning isegi leiutanud võimalusi inimese kliinilisest surmast tagasitoomiseks, seda rohkem on leitud ka võimalusi enda hävitamiseks: mõnuained, riskialdis käitumine (nt purjuspäi julgestama üle Kaarsilla kõndimine), ebatervislik eluviis, end ümbritseva keskkonna saastamine ja seeläbi enese mürgitamine või kasvõi enese tööga ribadeks tõmbamine. Et arstidel ikka leib laual oleks!

Kes vastutab?

Ühiskond on jõudnud punkti, kus tervis on muutunud riigi, aga mitte inimese enda mureks. Vastutus on sujuvalt veeretatud kellegi teise õlgadele. Seoses sellega on käes ka karm reaalsus – haigekassal on raha otsas. Muidugi ka selle eest vastutavad sotsiaal- ja rahandusministeeriumid, kuid mitte inimene ise. Kas mõni eestlane on viimaste nädalate või kuude jooksul küsinud endalt, miks nii juhtus, mida oleks ise saanud teha teisiti? Vaevalt, et keegi end isiklikult süüdi tunneb eelarves käsi laiutava ja irvitava augu tekkimises. Kuid peaks.

Miks?

Kahtlemata on tehtud vigu eelarve koostamisel ja vähemalt võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega eraldatakse meie SKT-st liigagi väike osa tervishoidu, kuid hetkel valitseb meie ühiskonnas meeletu meditsiini ületarbimine. Tervisesse suhtutakse pillavalt.

Kas inimesed elaksid ja käituksid nii, kui nad teaksid, et arstiabi ei ole olemas ega tulemas?

Miks ravida kedagi, kes ise ei tee mitte midagi selle nimel, et terveks saada? Siinkohal on riik ärimehena teinud lihtsalt väga halva investeeringu, ent hooliva peremehena saavad õnneks kõik meie demokraatlikus Eestis võrdselt arstiabi, ka need, kes järjekindlalt enda tervist ise hävitada püüavad.

Arstid kui lasteaiakasvatajad ja müügimehed

Õppides arstiteaduskonnas kuulen pea igapäev, kuidas arst peab patsiente moosima ja keelitama suitsetamist maha jätma, toitumist jälgima, ilmastikule vastavaid riideid kandma jne. Veel õpetatakse meile nippe, kuidas panna kavalusega patsiente end rohkem hoidma. Näiteks vajadusel rakendada kipsi seal, kus tegelikult sidemest ja vigastatud käe lihtsalt rahus hoidmisest piisaks. Kui me seda ei teeks, läheks patsient koju ja vigastaks end tõenäoliselt uuesti ja hullemini.

Mitte harvad pole juhtumid, kus laps tuleb paar nädalat pärast EMOs luumurru lahastamist arsti juurde kontrolli ilma kipsita. Lapsel oli ebamugav ja ema lihtsalt võttis ära. Seejärel tuleb uus röntgen teha, halvimal juhul valesti kokku kasvanud luu katki murda ning uus kips panna, lisaks pidada pikk epistel nii emale kui lapsele. See kõik maksab raha ja kulutab nii arsti kui patsiendi aega.

Ei hakka siin üles loetlema neid juhtumeid, kus EMOsse pöördutakse nohuga või vastupidi tullakse arsti juurde alles siis, kui ühe jalaga juba hauas ollakse. Mõlemal juhul raisatakse meeletult aega, raha ja nii inim- kui loodusressurssi.

Suitsetamine = kopsuvähk ehk piim tuleb poest ja tervis haiglast

Eestis on hea haridus. Eestlased teevad vahet kopsul ja maksal, aga tihitlugu tundub mulle, et sellega ka asi piirdub. Õnneks ja kahjuks on olemas ka dr Google, mille õigel kasutamisel saab isegi kasulikku ja tõepärast infot ning mõni asjatu visiit arsti juurde või naabrile välja kirjutatud ravimite manustamine jääb ära. Inimesed peaksid aga õppima iseennast rohkem tundma ja seda selle kõige otsesemas tähenduses.

Millegipärast on levinud arusaam, et suitsetamine on paha, sest põhjustab kopsuvähki. Heal juhul 10% suitsetajatega ehk võibki see nii minna, aga palju suuremad tegijad on südame- ja veresoonkonna haigused, astma ja eriti krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ehk KOK. Viimane kulutab umbes 3% kogu tervishoiu rahadest. (1) Seejuures üle 90% KOKi haigetest on suitsetajad ning lõviosa nende ravimitest kompenseerib Haigekassa ehk naabrid, tuttavad ja teised maksumaksjad.  

Asutustes viiakse läbi küll esmaabikoolitusi ja keskkoolis õpetatakse piinlikult täpselt rakujagunemise faase, aga keegi võiks rääkida ka, millised on näiteks mittevaktsineerimine või antibiootikumravi katkestamise tagajärjed, ja kui palju raha see maksab tulevastele patsientidele ning riigile.

Põhiseaduses on kirjas, et miinuskraadidega ei tohi Club Illusionisse miniseelikuga minna

Igal kodanikul on kohustus alluda põhiseaduslikule korrale,  võtta osa riigikaitsest (meestel vanuses 16–60 aastat), hoolitseda oma laste ja abivajavate perekonnaliikmete eest, säästa elu- ja looduskeskkonda ning hüvitada keskkonnale tekitatud kahju. (1) Tahaksin lisada siia ühe punkti, mis tegelikult seostub kõigi eelnimetatutega. Inimese kõige suurem kohustus on olla terve ja siis alles saab ta edukalt täita ka teisi punkte, sest iga väikenegi külmetushaigus jätab organismi oma jälje, võib olla mõne raskema näiteks geneetilise haiguse vallandajaks ning iga ravim on natukene ka mürk. Niisiis õpi, ela ja koge ning eelkõige armasta ja hoia ennast! Nii on kõigil parem ja nii on kõigil rohkem tervist, rõõmu ja haigekassa raha kasutamaks siis, kui päriselt vaja.

  1. Global Initiative for Chronic obstructive lung disease: Global strategy for the diagnosis, management and prevention of chronic obstructive pulmonary disease. 2015 update.
  2. https://www.eesti.ee/est/kodakondsus/kodanikuoigused_ja_kohustused/kodaniku_oigused_ja_kohustused#Kodaniku kohustused

Johanna Nisu