Elisabeth Kungla
Piia Puuraid on Eesti Päevalehes töötav noor ajakirjanik, kes oma esimesel töönädalal tehtud artikli eest võitis parima noore ajakirjaniku preemia.
Kuidas on tudengipõlves mitmesugustes organisatsioonides kaasalöömine aidanud sind nüüdses erialases töös?
“Ülikooliväliste asjadega tegelemine algas juba esimesel päeval, kui ühele pakkumisele hakkas järgnema teisi. Eks see ole ka selline lumepalliefekt, kui juba millegagi tegeled, avaneb järjest uusi võimalusi. Hakkasin kohe ka tudengiajakirja Tartu Tudeng kirjutama ning kutsuti aitama üritusi korraldada ja mitmesugustesse seltsidesse. Kõige tihedamalt olingi seotud Tartu Tudengi, Noorte Meediaklubi ja siis veel seltsidega. See andis lisaks enda erialale juurde tohutult tuttavaid. Loengutes kohtad tihti sarnase mõtteviisiga inimesi. Seltsidesse aga on kogunenud väga paljude erinevate erialade ja taustadega inimesed, mis laiendab silmaringi ja toob sinuni ka täiesti teistsuguseid vaateid. Muidugi kaasneb ka suur tuttavate pagas, mis tuleb ajakirjanikutöös eriti kasuks. Noorte Meediaklubis olles sain lisaks ka julguse ja idee minna kohe esimesel ülikooliaastal erialasele praktikale, kuigi see meil nõutud ei olnud, ja nii ma Eesti Päevalehte sattusin.”
Ajanappus on üsna klassikaline tegusate inimeste mure. Kuidas õnnestus sinul ühendada omavahel kõiksugu kohustusi, ilma et ajast puudu tuleks?
“Tagantjärele olen mõelnud, mida ma üldse ülikooli ajal ära tegin. Olen mõelnud nende kogemuste peale ja jõuan alati järeldusele, et tegin liiga vähe. Oleksin võinud veel rohkem teha. Ütlen oma praegu õppivale õele ka, et võta veel, võta veel tegemisi juurde! Kas saad mõne aine A või B pole oluline, uued tutvused ja kogemused aga küll. Tagantjärele mõeldes oleks võinud võtta palju lisaaineid, olla seltsides või teha veelgi rohkem erialavälist, sest töötada jõuab terve elu.”
Aga kooli saab ju alati tagasi minna.
“Jaa, ja ma plaaningi kindlasti magistrisse astuda, et leida veel õppeainete kaudu erinevaid inimesi ning ka nägemusi ja hobisid, mille peale ma ise kohe ei tuleks. Lisaks igatsen juba praegu natuke õppimist, kuigi veel kaks aastat tagasi ei oleks seda end ütlemas kujutanud.”
“Eks iga tudeng peab leidma just selle organisatsiooni, mille kaudu ta tunneb, et teeb midagi olulist ja see aitab kas temal või teda ümbritseval midagi muuta ja edendada.”
Missugused hobid sul lisaks ajakirjandusele on ja millega sooviksid veel tegeleda?
“Minu jaoks on teine südameasi poolmaratonide jooksmine. Kuna nii palju on mõttetööga tegelemist, siis peab minu jaoks samas mahus olema ka võimalus ja hetk end ümbritsevast välja lülitada.
Meedia on niivõrd lai valdkond ja selle ümber koondub otseselt või kaudselt ka enamik mu hobisid ja huvisid. Mind köidab väga välispoliitika. Kõik, mis puudutab araabia maade kultuuri ja sealset poliitilist olukorda. Üritan end selles vallas kogu aeg harida ja minu unistus on minna seesugustesse piirkondadesse ajakirjanikutööd tegema, teha dokumentaalfilme ja miks mitte ühel hetkel kirjutada isegi raamat.
Mind huvitab väga ka õpetamine. Käisin enda vanas koolis ülikooli kõrvalt meediatunde andmas ja kevadel lähen Võru Riigigümnaasiumisse samuti meediat õpetama.
Millist tudengipõlves tehtud otsust pead kõige paremaks?
“Ma arvan, et Noorte Meediaklubi andis mulle kõige enam. Sel on üllas missioon edendada koolimeediat ja korraldada noortelaagreid, et tekitada kriitilist mõtlemist ja aidata noortel mõtestada seda, mis nende ümber toimub. Sellest seltskonnast sain ma väga palju häid sõpru.
Eks iga tudeng peab leidma just selle organisatsiooni, mille kaudu ta tunneb, et teeb midagi olulist ja see aitab kas temal või teda ümbritseval midagi muuta ja edendada. Mina sain seda teha meediaklubis ja kindlasti ka Tartu Tudengis, just eeskätt lugude kaudu. Me olime ikka suhteliselt noored, vihased ja julged. Püüdsime leida lahendusi ja tõstatada tudengite jaoks olulisi küsimusi. Nüüd teen seda jube suures üleriiglises lehes, kus eesmärk on sama, aga soov muuta mitte pelgalt ülikoolielu, vaid meie kõigi elu.”
Paljusid noori kimbutab eksistentsiaalne kriis ja küsimused oma tuleviku kohta. Millisel määral on sind sellised tunded kimbutanud ja kuidas nendest võitu oled saanud?
“Nendest kriisidest ei pääsenud ka mina. See käis tavaliselt hooti ja oli seotud koolitööde ja kohustuste kuhjumisega. Vahel mõtlesin, kas see on ikka see, mida teha tahan. Sellest aitab välja inimestega rääkimine, kes on olnud täpselt samas olukorras. Enim aitab mind see, kui kuulen mõne sõbra ajakirjandulikust töövõidust, ägedast kogemusest või uudsest olukorrast.”