Märtsikuus tähistame emakeelepäeva. Selle puhul on paslik rääkida veidike eesti keelest ja selle kasutamisest.
Öeldakse, et hea esmamulje on väga oluline, sest selle põhjal kujundatakse arvamus teisest inimesest. Tänapäeval toimub üha enam suhtlusest virtuaalmaailmas. Kui on vaja võõra inimesega suhelda, siis helistamise asemel kirjutatakse pigem e-kiri. Kui näost näkku ei kohtu ja suhtlemine toimub meili teel, siis pean tunnistama, et kujundan oma arvamuse sellest isikust tema kirjutamisstiili põhjal. Kui tekst kubiseb kirjavigadest, siis ei suuda ma inimest eriti tõsiselt võtta. Ma ei räägi siinkohal neist, kelle jaoks eesti keel pole emakeel. Neid austan ma väga, kes püüavad rääkida ja kirjutada eesti keeles, kuigi seda oleks tunduvalt lihtsam teha mõnes muus keeles.
Hämmastama panevad mind aga eestlased, kes ei suuda õigesti kirjutada. Hea küll, kui nüüd päris aus olla, siis ega mina ka ei oska alati igasse lausesse õigesti koma panna. Selleks on küll reeglid, aga on ka erandid, mistõttu läheb asi juba minu jaoks keeruliseks. Kui ma pole kindel, kas koma läheb lausesse, siis teen pigem lause ümber nii, et ei peakski seda panema. Kui ma aga ei tea, kuidas mõnd sõna kirjutada, siis kontrollin ÕSist üle.
Ma saan aru näpukate eksisteerimisest ja need mind niivõrd ei häirigi. Küll aga panevad pead vangutama õigekirjavead. Näiteks lugesin hiljaaegu üht mõistlikku teksti, aga siis oli autor kirjutanud “muutkui”. Ma ei suutnud automaatselt seda teksti enam endise pilguga vaadata. See võib minu kiiks olla, aga vead lihtsalt kriibivad silma. Minu jaoks näitab oskus enam-vähem õigesti kirjutada inimese intelligentsust.
Mulle kirjutatakse tihti meili teel. Kui kiri on nii segaselt ja vigaselt kirjutatud, et sellest üldse arusaamiseks pean ma mitu korda lugema, siis pole mul mitte mingit viitsimist kirja sisusse süveneda.
Kõik tudengid on lisatud ülikooli listidesse, kust tuleb päevas mitmeid ja mitmeid kirju. Lisaks isiklikud kirjad ja igasugused reklaamid. Nii tuleb päevas mitukümmend kirja. Kui keegi veel kirjutab nii segaselt, et suurt midagi aru ei saa, siis tõesti ei viitsi tegeleda sellega.
Kõige rohkem meelehärmi tekitavad asutused, kus töötavad inimesed, kes eesti keele tundides ei jõudnud vist neljandast klassist kaugemale. Töötajad esindavad ettevõtet ja vähemalt minu jaoks rikub kirjaoskamatus kogu ettevõtte mainet. Kui oleksin tööandja, siis nõuaksin oma töötajatelt, kes peavad inimestega suhtlema kirja teel või muid tekste koostama, elementaarset riigikeele tundmist. Seda, et inimene oskaks sõna “dušš” õigesti käänata. Miskipärast on paljudel inimestel raskusi selle sõna õigesti kirjutamisega. Olgu öeldud, et kui keegi tahab kirjutada, et ta läheb duši alla, siis see käib ühe š-ga. Valet kirjapilti kohtan ma liigagi tihti.
Emakeele korrektne kasutamine näitab minu meelest austust oma keele vastu. Meil on ilus keel ja seda rääkivaid inimesi on ju tegelikult päris vähe. Me peaksime uhked olema, et oskame keelt, mida valdavad nii vähesed. Meil oleks nagu oma salakeel, millest saavad aru vaid valitud. Hoidkem seda keelt ja näidakem üles austust seda õigesti kasutades.
Sandra Saar