Erasmus kui lõputu puhkus

„Tere, mina olen Kristin. Olen vahetusõpilane Portugalis, alkoholi olen joonud viimase 6 kuu jooksul peaaegu iga päev.“ Nii võib iseloomustada peaegu igat teist Erasmuse tudengit. Sellisena ilmselt näevad ka kõik teised inimesed ühe tüüpilise Erasmuse tudengi elu. Mina aga tahaksin selle arvamuse peapeale pöörata ja rääkida oma kogemusest vahetusõpilasena päikeselises Portugalis.

Nii palju oli asju, mis tõmbasid mind siia, Portosse. Suur suhtleja ja seiklejahing nagu ma olen, alates esimesest päevast oli mu ümber väga palju inimesi. Ei olnud hetkegi, kus ma midagi ei teinud, kõik teadsid mu nime (või vähemalt nägu) ja ma ei puudunud üheltki ürituselt. Uude kultuuri tulles on kõik nii teistmoodi ja huvitav. 4000 kilomeetri kaugusel vanematest, ümbritsetuna üle 3000 samasuguse aktivistiga üle terve maakera, taskus 2000 eurot, ei ole vabadusel piire.

Tekib suur oht end sellesse „toimumisse“ ära kaotada, kohtudes iga päev vähemalt 10 uue inimesega, kelle kõigiga algab vestlus selliselt: „Where are you from? What do you study? What is your name?. Iga päev on uus pidu, mis kestab hommikutundideni, toidukorrad ununevad või lükkuvad öösse. See kõik on tavaline ning kuni mingi hetkeni suudab aju salvestada neid nimesid, riike, linnu ja elukutseid, ära kannatada kõik need magamata tunnid ning väga halvad toitumisharjumused. Ühel hetkel aga hakkab su organism karjuma appi. See on hetk mõistmaks, et ei saagi olla parim sõber 100 inimesega, kes kõik on vähemalt kahekümnest erinevast riigist pärit. See on füüsiliselt võimatu. Kui alguses on elu üks pidu ja pillerkaar – ei ole rutiini, toitumisharjumusi ega korralikke unetunde, siis ühel hetkel hakkame teadlikumaid valikuid tegema, kujuneb kindel sõprusringkond ja mingisugune rutiin.

Minu elu oli ka selline umbes pool aastat tagasi. Kandideerisin Erasmusega Portugali üheks semestriks. Mis aga sai kindlaks juba 2. nädalal oli see, et kavatsen jääda ka järgmiseks pooleks aastaks. Minu puhul oli olukord aga natukene keerulisem. Kuna olin esmakordselt vahetusõpilane teisel semestril, mitte esimesel, pidin kõik avaldused uuesti tegema ja kuni viimase hetkeni ei olnud ma üldsegi kindel, kas saan jääda veel üheks semestriks. Aga nii läks, praegu istun siin, Porto kodus, oma laua taga sooritamas teist ja väga erinevat semestrit. Võib öelda, et minu „puhkusereisist“ on saanud päris elu.

Minu tavaline päev

Fotograafiatudeng kunstikõrgkoolis – see ma olen. Kõige imelisem vahetusõpilaseks olemise juures on see, et saad ise oma tunniplaani kokku panna. Mistõttu koosnebki see ainult ainetest, mis mulle päriselt ka meeldivad. Kunstikoolis käimist ja Portugalis elamist iseloomustab minu jaoks kõige paremini sõna chill. Koolis käin kolm päeva nädalas (kuid siis ikka hommikust õhtuni). Ülejäänud päevad on vabad. Juba Eestis elades meeldis mulle palju reisida, seega suutsin endale paar tööotsa tekitada, mis võimaldavad mul ükskõik kus tööd teha. Nii et nädala sees veedan oma vabad päevad üldiselt rõdu peal päevitades ning arvutis tööd tehes. Jah, need on need Portugali võlud.

Ma olen väga suur spordifänn. Harrastan või kui ei harrasta, siis hea meelega prooviksin peaaegu kõiki erinevaid spordialasid, mis olemas on. Nädalavahetusteti mängime võrkpalli, nädala sees tantsime salsat, ujume, jookseme koertega ja teeme joogat. Tegelikult olen ma ka joogatreener. Aitasin Eestis luua akrojooga kogukonda, tahtsin seda ka siin jätkata, kuid minu üllatuseks on inimeste arv, kes siin sellega tegelevad, väga minimaalne ning regulaarsed tunnid puudusid. Võtsin ka selle enda peale. Hetkel rajame siin vaikselt akrojooga kogukonda, korraldame iganädalasi tunde ja püüame jõuda kohalike inimesteni, mis on suhteliselt raske, kuna portugallased ei ole väga avatud uutele asjadele.

Toidust

Kui tavaliselt on ühele Erasmuse tudengile toitumine umbes viiendal kohal, siis minu jaoks on see ikka väga oluline. Tihti võivad vahetustudengid üldse toidukordi vahele jätta või lihtsalt mingi võileiva haarata, kui nälg liiga suureks läheb. Usun, et tegelikult peaks sellele palju rohkem rõhku pöörama. Neid nippe, kuidas odavalt ja tervislikult ära elada, on maailmas palju, kasvõi toidu kaasa tegemine. Isegi võileival ja võileival on vahe!

Minu päevas kulub toidu tegemisele päris palju aega, mulle meeldib katsetada ning luua uusi tervislikke kombinatsioone. Selle kõigega tahan ma öelda, et ole teadlik oma valikute suhtes, aga ära lõpeta proovimist, katsetamist, maitsmist, nautimist – uues riigis, uued maitseid! Usun, et elu on kõige proovimiseks ja katsetamiseks, seega kõik need pastel de nata´d, berliinerid ja muud kohalikud koogikesed, saiakesed ning mitte just kõige tervislikumad toidud tuleb ka ära proovida.

parandustega-29

Keelest

Kõige lihtsam viis keel suhu saada on kohapeal elades, isegi kui sa pole just kõige teravam pliiats keeleõppes. Mina alustasin oma portugali keele õpinguid täiesti üksinda. Päris hästi kulges kuni hetkeni, kust lihtsalt enam edasi ei kulgenud. Sellisel juhul on kaks varianti – kas pingutada veel rohkem või minna keelekursusele.

Mina valisin teise variandi. Jah, see küll maksab, kuid arvan, et see on kõige parem ja kiirem viis midagi selgeks saada. Portugali keel ei ole just kõige lihtsam ja kui seda veel eesti keelega võrrelda – tohuvapohu! Keelekursus toimub kahel õhtul nädalas 2,5 tundi kord. Kõik, millest ma aru ei saa, saab seal selgeks arutatud ning kõik, mida ma öelda ei julge, saab seal välja öeldud. See annab mulle palju rohkem enesekindlust ja pealehakkamist, et igapäevaelus iseseisvalt praktiseerida. Keelte tundmine üldiselt on väga oluline. Portugali keelt näiteks kõneleb maailmas üle 200 miljoni inimese.

Sõpradest

Mul on väga palju sõpru. Minu igapäeva elu praegu käib vaid inglise keeles, põhiliselt on mu sõbrad imelised portugallased, kes arvestavad minuga ja aitavad ning toetavad kõiges. Tahes-tahtmata leian vahel ennast mingisuguse nalja, millest ma mitte midagi aru ei saa, keskelt, sest ma lihtsalt pole portugallane. Mõnikord on see päris raske. See kogemus on aga õpetanud mind veel rohkem hindama mu emakeelt ning sõpru Eestis.

Minu tutvusringkonnas on rohkem kui 2000 inimest üle terve maakera. Iga päev tutvun uute ning huvitavate inimestega, kuid peaaegu sama tihti pean kellegagi hüvasti jätma. Nii rasked on need hüvastijätud, eriti kui oled kellegagi väga lähedaseks saanud. See on aga üks elu osa ja kindlasti ka üks põhiline osa vahetusõpilase elus. Väga raske on kõikide nende eriliste hingedega kontakti hoidma jääda, kuid sisimas me teame, et kõik, mis me koos läbi elame, jätab märgi, mis mingil määral jääb igavesti meie sisse.

Kõik eelnev on vaid väike osa minu kogemustest, läbi minu silmade, koos minu vigade ning õnnehetkedega. Raske on edasi anda midagi, mis on minu elu ja maailmavaadet niivõrd palju muutnud, ning raske on uskuda, et kui väga eestlane ma hinges ka ei oleks, tunnen ma ennast siin rohkem kui kodus. Seega on mul vaid üks soovitus –  mine ja koge ise! Luban vaid, et sa ei kahetse!

Kristin Hansen