Arvestades toitumise tähtsust inimese elus, pole üllatav, et see on paljude lemmikteema, millest võiks rääkima jäädagi.
Maailmas on loodud lugematul hulgal erinevaid teooriaid selle kohta, mida ja kuidas süüa või vastupidi – söömata jätta. Paljudel juhtudel räägivad teooriad ka üksteisele vastu, mistõttu on dieedi- ja toitumisnippide virvarris üsna keeruline orienteeruda. Et päeva lõpuks on üldiselt oluline ikkagi see, et kõht oleks täis ja meel hea, käsitleme järgevalt kaht teemat, mis hetkel toitumismaailmas laineid löövad.
Taimetoitlaste elu polegi lill
Taimetoitluse puhul pole tegemist uue trendiga, vaid vanimate arheoloogiliste leidude põhjal oletatakse, et juba 6. sajandil eKr leidus Kreekas ja Indias inimesi, kes sõid vaid taimset päritolu toitu. Euroopas tõusis vegetaarlus pärast vahepealset soikujäämist uuesti trendiks 18. ja 19. sajandil, mille keskpaigas asutati Inglismaal ka esimene taimetoitlaste selts. Tänapäeval on taimetoitlus levinud paljudesse riikidesse ning jagunenud mitmeks eri vormiks. Näiteks eristatakse täistaimetoitlasi, kelle menüü on eranditult vaba loomset päritolu toiduainetest, ovovegetaarlaseid, kes söövad lisaks taimsele toidule ka muna, laktovegetaarlaseid, kes tarbivad ka piimatoite, peskovegetaarlaseid, kes toituvad taimetoidust ja kalasaadustest, pollovegetaarlaseid, kes lihatoitudest vaid linnuliha söövad, semivegetaarlaseid, kes väldivad lihatoitudest vaid punast liha, fruitariaane, kes toituvad vaid marjadest, puuviljadest ja seemnetest eeldusel, et neid korjamise käigus ei vigastata ja lõpuks ka toortaimetoitlaseid, kes söövad vaid neid taimesaaduseid, mida ei ole kuumutatud üle 45 kraadises kuumuses.
Taimetoidu poolt ja vastu leiab palju argumente, ning see, kas taimetoitluse võidukäik sai alguse kehvadest küttidest, on omaette küsimus. Küll aga on leitud, et taimetoidu osakaalu suurendamine menüüs aitab paljude haiguste ennetamise ja ravi puhul, seda näiteks vereringeelundite haiguste korral. Samas ei muuda loomsetest komponentidest loobumine menüüd automaatselt tervislikuks, sest oskamatu planeerimise korral võib vegetaarlus tuua kaasa mitmete oluliste toitainete nagu B12- ja D-vitamiini, raua, kaltsiumi ja joodi puudujäägi. Oluliste toitainete puudujäägid ei pruugi tunda anda kohe, näiteks B12-vitamiini varu on kehas üldjuhul suur ja puudujääk võib ilmneda alles aastate pärast. See on omakorda aga seotud homotsüsteiini taseme tõusuga, mis tõstab südame-veresoonkonna haiguste riskifaktorit.
Lühidalt öeldes on taimetoitumise (sama kehtib tegelikult ka segatoiduliste kohta) puhul väga oluline oma toidulaud teadlikult planeerida. Kõige olulisemad märksõnad on tasakaalustatus, mitmekülgsus ja vajadusele vastavus. Taimne toidulaud on tasakaalustatud, kui süüakse toiduaineid, mis kuuluvad erinevatesse toidugruppidesse: täisteravilju, köögivilju, puuvilju, kaunvilju ja pähkleid ning seemneid. Näiteks sisaldavad puuviljad rohkelt C-vitamiini, kuid vähe rauda. Täisteraviljad on rauarikkad, kuid neis napib C-vitamiini, mida on vaja raua omastamiseks. Et organism saaks kätte mõlemad vajalikud toitained, on tarvis tarbida mõlema grupi toiduaineid. Mitmekülgsuse all mõistetakse seda, et ka toidugrupisiseselt tuleb süüa erinevaid asju ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on toiduained ka grupisiseselt erineva toitainelise koostisega (näiteks porgandites on palju A-vitamiini, brokolis palju kaaliumi). Teiseks võivad toiduained sisaldada kasvamise või säilitamise käigus lisatud komponente, mis võivad olla suures koguses tarbituna tervisele kahjulikud (näiteks säilitusained, väetis, taimekaitsevahendid vms). Vajadusele vastavus on oluline selleks, et tagada organismi varustamine kõigi vajalike ainete ja piisava hulga eluks vajaliku toiduenergiaga. Terviserikete vältimiseks on tarvis koostada oma toidulaud teadlikult, et mõni oluline aine menüüst puudu ei jääks. Kuna näiteks B12–vitamiini saab organismile omastataval kujul üksnes loomsest toidust, vajavad taimetoitlased selle jaoks toidulisandit. Seega on ümberlükatud müüt, et taimetoidu puhul piisab vaid paarist brokolist ja spinatilehest, et päevane energia- ja toitainete vajadus katta – vegetaarlased peavad oma menüüd väga teadlikult planeerima ja silmas pidama.
Goodbye to gluten
Kes sirvinud mõnd terviseajakirja või käinud toidupoes avatud pilguga ringi, on märganud, et üha rohkem kohtab sõna „gluteenivaba“. Gluteenivabadus on jõudnud poelettidest ka kaugemale, mitmete restoranide ja kohvikute menüüdesse. Mis on gluteen ning mis põhjusel järgib üha rohkem inimesi gluteenivaba dieeti?
Gluteen on teraviljavalk, mida leidub nisus, rukkis, odras ja mõningal määral ka kaeras. Gluteenitalumatuse all mõeldakse kogu kategooriat, mis seotud gluteeni ja sellest põhjustatud vaevustega – sinna alla kuulub nii tsöliaakia, gluteenitundlikkus kui ka nisuallergia. Kui tsöliaakia on geneetilise eelsoodumusega haigus, mis põhjustab soole limaskesta kahjustusi, siis gluteenitundlikkuse puhul on sageli sümptomid samad, mis tsöliaakial, kuid ilma soolekahjustuseta. Sümptomeid on hulgim, levinumad neist on seotud seedehäirete ning organismi üldise toonuse langemise ja halva enesetundega. Kõikidel juhtudel on aga põhjuseks gluteeni sisaldavate toiduainete tarbimine, mille vastu aitab gluteenivaba dieet.
Viimane on aga levinud laiema grupi inimesteni kui need, kes seda otseselt tervislikel põhjustel järgima peavad. Peamise põhjusena tuuakse kaalumure, enesetunde parandamine jms. Samas tasub märkida, et parem enesetunne ja meeldivam kaalunumber tuleneb ka lihtsalt sellest, kui oma menüüst jäetakse välja ebatervislikud toiduained, mis sisaldavad juhuslikult ka gluteeni, mitte gluteenist kui ainest täielik loobumine.
Kui aga vaadata, milles leidub gluteeni, selgub peagi gluteenivaba toitumise järgimise keerukus. Suurem osa toodetest, mis tavapoodides leidub, on valmistatud nisujahu baasil ning keeruline on leida midagi, mis ei sisaldaks marginaalseski koguses nisujahu. Seda nimetatakse nn „varjatud gluteeniks“, sest gluteeni leidub ka paljudes sellistes toodetes, kust ei oskaks seda otsida. Näiteks on seda pea kõikides tööstuslikult valminud toiduainetes, maitseainetes ja isegi osades ravimites, kus kasutatakse teravilja täiteainena. Katsumuseks on ka väljas einestamine, sest ehkki on söögikohti, kus arvestatakse inimestega, kel on gluteenitalumatus, on valik siiski piiratud ning tüüpilisest pitsaõhtust võib sellisel juhul vaid unistada. Selle vastu aitab ainult küpsetamise äraõppimine ja enamike roogade ise valmistamine, sest ainult nii võib kindel olla, et toiduaine on puhas soovimatust lisaainest.
Lõpetuseks – seda, kas gluteeni peaksid vältima ka need, kel pole meditsiinilist vastunäidustust, pole veel kindlaks tehtud. Küll aga tasub puhtalt tervise huvides süüa vähem tooteid, mis sisaldavad juhtumisi ka suurel hulgal gluteeni, näiteks kiirtoit, maiustused ning poolfabrikaadid.
Artikli koostamisel on kasutatud Tervise Arengu Instituudi, Eesti Tsöliaakia Seltsi ja Geenitestide labori ajaveebi materjale.
Autor: Kristel-Maria Kadajane