Hendrik Roland Helm on psühholoogia kolmanda aasta tudeng, kes tegutseb organisatsiooni AEGEE-Tartu endise presidendina hetkel ühingu juhatuses avalike suhete alal ning korraldab Ülikooli Kultuuriklubi turundusjuhina kuuendat korda Tartu Tudengipäevade festivali. Peale selle on noormehel eeskujulik pagas kogemusi rahvaspordivõistlustelt osavõtmise ja rahvatantsus jalakeerutamise näol.
„On olemas juhid ja liidrid. Juhid on need, kes delegeerivad ülesandeid, haldavad ja kontrollivad teiste tehtud tööd ning panustavad ideede toimimisse ka enda poolt suure koguse tööd, energiat ja vaeva. Liidrid vaatavad üldpilti, naeratavad ja võtavad kogu au endale. Pean iseennast mõningate juhiomadustega liidriks, kellel on õnnestunud end ümbritseda hästitoimivate meeskondadega,“ nendib Hendrik Roland, vastates küsimusele, mis on tema aktiivsuse ja palju jõudmise valem.
Vastutus palju mõelda
Hendrik Rolandil oli nii Ülikooli Kultuuriklubi kui ka AEGEE-ga liitumisel võtmeisikuks üks neiu, kes teda esimese tutvustusõhtule kaasa kutsus ning teisega liitumist soojalt soovitas. „Kultuuriklubis on rohkelt psühholoogiatudengeid ning ka mina saatsin meeskonnaga liitumiseks enda CV ning üsna kaheldava motivatsioonikirja, kus kirjeldasin, kes, kuhu ja kuidas mind kutsus. Liituda tahtjaid oli palju, kuid üks, kelle nad välja valisid, olin mina.“
„Presidendi rollis pidin kogu aeg ja hästi palju mõtlema!“
AEGEE-ga liitus Hendrik esimese ülikooliaasta kevadel. „Otsisin organisatsiooni, millega liituda, et välismaale minna ja suvel midagi vahvat ette võtta. Käisin Sloveenias ja Ungaris suveülikoolis ning kui olin kolm kuud AEGEE liige olnud, küsiti, kes tahaks saada organisatsiooni presidendiks. Tõstsin käe ning sain!“
„Presidendi rollis pidin kogu aeg ja hästi palju mõtlema!“ imestab Hendrik lõbusalt siiani, kõneledes oma vastutusest organisatsiooni juhina. „Arvan, et minu miinuseks juhirollis, mida parandada püüan, on see, et ma ei kiida inimesi piisavalt. Üheks olulisemaks iseloomuomaduseks pean aga julgust esindada, vastutada ja kui vaja, siis kogu pahameel enda peale võtta.“ Noormees lisab, et julgust peaks olema ka selleks, et uusi ja veidike tobedaid, kuid innovaatilisi ideid proovida. „Pean end pigem lennukate ideede genereerijaks ning mõtleja-tüüpi meheks kui tegutsejaks,“ teeb Hendrik kokkuvõtte.
Organisatsioonid, kus noormees aktiivselt kaasa lööb, on omavahel kohati vastuolulised. Kui Tudengipäevad ei vaja tutvustamist ühelegi Tartu tudengile, siis AEGEE on Prantsusmaalt alguse saanud üleeuroopaline interdistsiplinaarne noorteorganisatsioon, kus saab erinevatel teemadel kaasa rääkida, reisida ning oma mõtteid suurte Euroopa ühenduste juures kuuldavaks teha. Tartus on AEGEE olnud tegev juba 20 aastat ning praegu on ühingu tegevusega seotud umbkaudu 60 tudengit. Kõige enam on AEGEE tuntud rahvusvaheliste suveülikoolide korraldamise poolest, mis annavad üliõpilasele võimaluse omandada välismaal mitte-formaalset haridust ning luua tihe suhtlusvõrgustik. „Arenemis- ja laienemisruumi on meil veel palju,“ kommenteerib Hendrik ja viitab asjaolule, et alles hiljuti sai organisatsioon tänu OLE ROHKEM arenguprogrammile rahastuse, et üürida ruumid, kus liikmetel oleks võimalik püsivalt koos käia. Seniajani on nad kokkusaamisi korraldanud erinevates õppehoonetes, kohvikutes ja liikmete kodudes.
„Pean end pigem lennukate ideede genereerijaks ning mõtleja-tüüpi meheks kui tegutsejaks“
Akadeemilise aasta sügise ja kevade tippürituse, Tudengipäevade festivali korraldamisega käib intensiivne töö ja lõbu käsikäes. „Igal teisipäeva õhtul on meil koosolek, mis kestab vastavalt vajadusele pool kuni kaheksa tundi,“ avab noormees suurürituse korraldamise tagamaid. „Kultuuriklubi tuumaks on väga tugev sõprusringkond ning paljud inimesed, kes juba ülikooli ning organisatsioonides tegutsemise lõpetanud, aitavad veel festivali korraldamisele nõu ja jõuga kaasa.“ Kuivõrd Hendrik korraldab festivali juba kuuendat korda, on tema sooviks ühel aastal kõikides tegevustes kaasa lüüa ka osalejana.
Unistus vanadest aegadest
Vimkasid nautiva inimesena nendib Hendrik, et tudengitele on natukene rohkem lubatud: „Meile antakse mõningaid eksimisi kergemini andeks ning vaadatakse läbi sõrmede, mis lubab festivali korraldamisel laveerida ja korraldada tänavatel aktsioone, mis muidu inimestele lubatud ei ole.“ Noormees vihjab kelmika naeratusega, et ka eelseisvateks Kevadpäevadeks on plaanitud avalikku ruumi rohkelt üllatusi.
Hendrik toob probleemkohana välja selle, et iga festivaliga on tudengiteni aina keerulisem jõuda. „Tudengid ei suhtle omavahel isegi loengutes – ühes ruumis istub 100 inimest ning tavaliselt ei vahetata mõtteid rohkem kui paari kaasõpilasega.“ Vanematelt laulva revolutsiooni aegsest tudengielust kuulnuna on noormees tänapäeva üliõpilaselus veidi pettunud: „Iga-aastasel paadirallil on aina vähem osalisi – vanasti oli jõgi paatidest tulvil. Tänapäeval ei tule noored kohale isegi siis, kui ütled, et kõik saavad omale uue iPadi. Keeruline on leida nippe ja viisi, kuidas tudengeid osalema meelitada.“ Noormees teeb kõik endast oleneva, et tudengina veedetud aeg − magusaim ja parim periood elust − oleks väärt oma nimetust.
“Tänapäeval ei tule noored kohale isegi siis, kui ütled, et kõik saavad omale uue iPadi,” on Hendrik tänapäeva tudengites pettunud
Kolm aastat kui kuus
Põhjust, miks olla ülikooliväliselt aktiivne, ilmestab Hendrik tabava näitega: „Kujutame ette, et kaks tudengit alustavad ühelt joonelt oma bakalaureuseõpet. Üks ei tee kooli kõrvalt midagi ning teine on näiteks mõnes organisatsioonis aktiivne. Kui nad lõpetavad, on mõlemal kolme aasta jagu akadeemilist haridust, kuid tudengil, kes tegi kaasa organisatsioonis, on õppe kõrvalt nii palju kogemusi, et tema edasiminekut võiks kõrvutada kuue aastaga. Esimene ei saa neid aastaid aga kuidagi tasa teha, sest aktiivne tudeng on temast juba ette rebinud ning tõenäoliselt liigub sama kiirel sammul aina kaugemale.“
„Organisatsioonides tegutsemine on laiendanud mu maailmapilti, võimaldanud leida igas Euroopa riigis ja linnas kontakte ja sõpru, kelle juures alati ööbida saan, ning andnud kogemusi, mis on mulle õpetanud, et mõned stereotüübid peavad siiski paika. Oskan näha ka festivalide korralduspoole plusse ja miinuseid, mis muidu tavainimeste jaoks varjatud. Mõnest teisest festivalist osa võttes märkan detaile ning panen tähele, kui korraldajatel miski veidi nässu või plaaniväliselt läinud.“
„Tihti ei saa vist sisseastujad aru, et ülikool on väga akadeemiline. Nad ootavad midagi muud ja siis võib tulla pettumus.”
„Arvan, et see on üsna kurb, kui üliõpilane saab endale bakalaureuse-, magistri- ja lõpuks doktorikraadi ning on siis kahtlemata väga tark, kuid kuiv ja nii-öelda mittemidagiütlev inimene. Sel juhul võib juhtuda, et kui karjäär ja perekond on olemas, tahab inimene tagasi seda aega, mil sai teha lollusi ja vimkasid. Viimane võib põhjustada kriisirohke keskea, sest selleks ajaks on juba teised kohustused ja reputatsioon, millega pole enam sobilik vingerpusse teha,“ kirjeldab noormees täiel rinnal tudengiajas elamise olulisust. „Tihti ei saa vist sisseastujad aru, et ülikool on väga akadeemiline. Nad ootavad midagi muud ja siis võib tulla pettumus. Tõsi on aga see, et organisatsioonid ongi kohad, kus akadeemilisuse kõrvale saada muid kogemusi ja leida endale praktiline väljund.“
Lausuda rohkem „jah“
Kui on võimalus minna otse, siis Hendrik proovib leida alati huvitavama kõrvaltee. Hetkel tegeleb ta bakalaureusetöö kirjutamisega, millega uurib üheksast erinevast riigist sadat noort ning nende käitumist avalikes kohtades. Uurimismeetodite kursusel pidi ta läbi viima eksperimendi, milleks jälgis koos sõbrannaga kolmel õhtul, igal viis minutit, ööklubi Illusioon tualetis nii naisi kui mehi. Huvitaval kombel selgus eksperimendist, et mehed pesevad tihemini käsi kui naised. „Mulle meeldib tegutseda teisiti ning huvitavamal moel kui harjumuslik, mistõttu inspireerivad erinevad geniaalsed ideed ja nende teostamine mind väga.“
„Ma ei ole küll suur Jim Carrey fänn, kuid film „Yes Man“, kus ta mängib peaosa, kannab väga olulist ideed: inimesed peaksid ütlema rohkem „jah“.“ Sama mõttelaadi järgides sattus Hendrik veebruarikuus ideelabori uute ruumide avamise üritusele, kus võttis tudengkonna nimel ideede pildumise võistlusel mõõtu õppejõudude ja teadlaste tiimiga, mille tudengimeeskond võitis. „Kui ütled rohkem „jah“, võid sattuda näiteks ideelaborisse ja olla kahe aasta pärast arendanud oma start-upi sellisele tasemele, et teenid sellega raha ja oled iseenda ülemus. Kõik on võimalik!“
“Mulle meeldib tegutseda teisiti ning huvitavamal moel kui harjumuslik.”
Rahvaspordi lembus
Rahvaspordiüritustele pani Hendriku esialgu kirja tema isa. „Oma elu esimese jalgrattamaratoni läbisin 12−aastaselt trikirattaga. Sain tagantpoolt esimese koha ning inimesed juubeldasid ja elasid mulle kaasa kui finišisse jõudsin,“ räägib noormees humoorika loo. Peale selle kuulus ta mitmeid aastaid ka rahvatantsugruppi, kuid ülikooli lõpetamise ja teiste projektide kõrvalt on ta praegu pidanud aktiivsest sporditegemisest loobuma.
Noormees nendib, et peab end ajaplaneerimises üsna halvaks. „7. klassist saati pole ma märkmikku pidanud ning olen kõik meelde jätnud. Nüüd olen proovinud taas asju üles tähendama hakata, kuid minu puhul see harjumus nii kergesti ei juurdu.“
Vaba tahe suurem kui sugutung
Oma tulevikuplaanide osas pole noormees veel kindel. „Tahan enda peal näha, kas organisatsioonid ja festivalide korraldamine toovad mulle karjäärimaastikul eeliseid, kuna praegu on mulle nii-öelda leiva laule toonud vaid vabatahtlik töö. Ma ei oska aga öelda, kas jätkan psühholoogia või turundusega – ehk lähen hoopiski kuhugi uude keskkonda inspiratsiooni ammutama, ideid genereerima ja iseennast teistest külgedest avastama.“
“Ainus, mis inimest loomadest eristab on see, et tal on vaba tahe teha seda, mida tahab.”
„Inimese, nagu ka kõigi teiste loomade elu juhib sugutung. Ainus, mis inimest loomadest eristab on see, et tal on vaba tahe teha seda, mida tahab. Arvan, et kõige olulisem ongi see, mida me oma bioloogilise erinevusega peale hakkame.“
Autor: Kadri Org