Hendrik Unt: „Ma arvan, et paar korda ringi hüpata ei ole veel hullu.“

Ta jätkab oma ülikooliõpinguid uuel erialal, kuid samas valdkonnas, toimetab endiselt Kultuuriklubi ridades, aga palju vastutusrikkamal positsioonil ning ei tõmba seejuures jätkuvalt selga pintsakut. Tema nimi on Hendrik Unt.

Hendriku ellu mahub praegusel ajal korraga palju uut ja vana. Juba üsna pea saavad krutskeid täis tudengid osa Hendriku juhtimisel korraldatavast Tudengipäevade festivalist ning Hendrik ise asub nühkima ülikoolipinki sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika erialal. „Kindlasti on põnevust, kuid tegelikkuses ei paku ülikool enam sellist ärevust, nagu esimesel korral. Ma tean täpselt, mida ülikooliajast või esimesest aastast oodata,“ sõnas Hendrik. „Mis puudutab projektijuhiks olemist, siis õnneks või kahjuks on festival kohe sügise alguses ära ning kool ei jõua tegelikult isegi peale hakata, kui ma festivali tegemisega seotud loodetava pingelanguse saan. Muidugi vaikselt hakkab ärevus tekkima ja läheb kiireks, kuid ma arvan, et enesele raskuste seadmine on arendav ning suures pildis on siiski kasulikum teha oma elu natukene raskemaks,“ lausus Hendrik üsna poliitkorrektselt, mis on tema puhul aastajagu kesta jõudnud riigiteaduste õpinguid silmas pidades siiski pigem ebatavaline. Vahepeal katkenud õpingud said aga Hendriku jaoks oluliseks verstapostiks, mis lasid tal tühja tuult tallamata sukelduda tudengiorganisatsioonide maailma.

ORGANISATSIOONIKULTUURIL ON NII MÕNDAGI PAKKUDA  

Esimese tutvuse vabatahtliku tööga tegi Hendrik kuus aastat tagasi, kui ulatas oma abikäe festivalile Draama. Pärast seda on tema energiast osa saanud ka Indiefest ja PÖFF. Praegusel hetkel kuulub südikas noormees korporatsioon Rotalia ridadesse ning on oma südameasjaks võtnud Kultuuriklubi, mis on ka Tudengipäevade peakorraldaja, juhtimise. Nimetatud tegevuste juurde on Hendriku enda sõnul toonud teda asjaolu, et tema sõprusringkond oli sarnaste huvidega ja kõikjal organiseeritud. „Ükskõik, milliste projektide juures ma olen osalenud, on juba ees olnud mu enda tuttavad või uued inimesed. Millegipärast käib alati see hea klikk ära ning tekib koheselt ka uusi sõpru ja tuttavaid,“ rääkis Hendrik. Seega pole kahtlustki, et ka kõige igavam töö lendab koos ruumitäie toredate ja naljalembeliste kaasvabatahtlikega linnutiivul.

Päris kindlasti ei taha Hendrik anda organisatsioonikultuuri kiitmiseks liiga ilusaid ja ajakirjalehekülgi kaunistavaid vastuseid, vaid jagab seda enda jaoks kõige õigemat nišši, mida organisatsioonitöös kaasalöömine talle pakkunud on. „Erinevate projektide juures osalemine on andnud oskuse teha sitast saia. Vahel on sul üks trell ja paar kruvi või piiratud tööjõud ning finantsvõimalused, kuid sinult oodatakse kõrgklassilist festivali. Ma arvan, et see annab oskuse igal alal head asja teha.“

Põhjuseid, miks üks noor hing võiks mõne organisatsiooniga liituda, on Hendriku sõnul mitmeid. „Suhtlusvõrgustik on üks tähis asi, mida on väga raske omandada, kui oled vanem ja püsivam, aga väga kerge on seda omandada, kui oled tudeng ning liigud erinevates organisatsioonides ning töökohtades. Püsimatus suurendab sotsiaalvõrgustikku oluliselt,“ leiab Hendrik.

Noormehe sõnul pole vähem tähtis ka oskus oma aega planeerida ning kogemus üleüldiselt. „Kui on üliõpilane, kes teeb kolm aastat bakat keskmine hindega 4,2, ja on üliõpilane, kelle keskmine hinne on 3,5, aga tegutses õpingute ajal kahes erinevas organisatsioonis neisse palju panustades, siis viimane neist on palju sisukam ja suurema silmaringiga ning saab tulevikus paremini hakkama. Seda lihtsalt tänu sellele, et ta oskab näha, planeerida ja vastutada.“

KULTUURIKLUBI ÕPETAB DETAILE NÄGEMA

Hendrik, kes praegusel hetkel on nii Tudengipäevade kui ka Kultuuriklubi projektijuht, ei ole aga alati nimetatud organisatsiooni ridades niivõrd eeskujulik olnud. „Enne projektijuhtimist olin ma oma esimesel ülikooliaastal tegelikult korralik looder. Võtsin endale natukene liiga palju asju teha. Mul oli töö, mitu organisatsiooni ja ülikool, põlesin läbi. Arvasin, et jõuan, aga tegelikult puudus kogenematuse ja vanuse tõttu ajaplaneerimise oskus.“ Hendriku sõnul tegi ta küll Kultuuriklubi turundustoimkonnas kõik tööd ära, aga tegelikult ei kaasanud ta end nii väga arengusse. „Teisel aastal ehk eelmisel aastal tuli motivatsioonipahvakas ja siis ma tahtsin üle minna sponsorlustoimkonda. Arvan, et ma tegin väga head tööd ja sain meile mitu väärt sponsorit. Siis toimus projektijuhi ja ühtlasi ka generatsioonivahetus, mis tähendas seda, et mina ja 2-3 liiget jäime kõige vanemateks olijateks. Tänu kogemusele ja kõigele muule, mis ajaga tekkinud, oli mul võib-olla eelis projektijuhi kohale.“

Hendrik kinnitab, et kandideerimisprotsessist külge jäänud kõrge motivatsioon saadab teda siiani ning oma roll Kultuuriklubis on tal enda jaoks paigas. „Projektijuhil peab olema oskus delegeerida ülesandeid, hoida kätt pulsil, vaadata, et kõik oleks korras ja vajadusel lahendada probleeme, mida keegi teine ei suuda. Tema kohus ei ole ära teha teiste liikmete töö. Üks asi, mida Kultuuriklubina tahame kaasa anda või vähemalt kindlasti üritame, ongi erinevad oskused. Inimesed tulevad siia oskamatutena ja meie õpetame neid detaile nägema,“ sõnas Hendrik.

Kultuuriklubi ei tegele pelgalt Tudengipäevade korraldamisega, vaid pakub oma liikmetele võimalusi enesearenguks terve aasta vältel. „Me üritame teha iga kahe kuu tagant selliseid aktsioone, millega olla linnapildis ka Tudengipäevade välisel ajal. Kindlasti on meil klubisiseselt erinevaid personaliüritusi, mille korraldamisel laseme kõige värskematel liikmetel ennast proovile panna ning ise otsuseid teha, et arendada vastutustunnet.“ Hendriku sõnul saab siseüritust korraldades ettetulnud äpardusi rahulikumalt võtta võrreldes Tudengipäevade mõõdus suurüritust planeerides.

TUDENGIPÄEVAD AJAVAD REBASE VOODIST VÄLJA

Kui Hendrikult küsida, miks on Tudengipäevad ägedad, oskab noormees leida perfektse vahe hea müügitöö ja ausa vastuse vahel, pookides festivalile külge kaks märkimisväärset tunnust. Esmalt on tegu Eesti suurima tudengifestivaliga, kuid sellega asi ei piirdu. „Ütleksin, et tegemist on Tartu suurima festivaliga. Eks meil neid festivale ole, aga arvan, et suurim on ta sellepärast, et saame kõik vanusegrupid kätte alustades kõige vanematest, kes tulevad Öölaulupidu nautima või Paadirallile enda nooruspõlve meenutama. Lisaks sellele saame kätte värske tudengi, keda keegi teine eriti ei saa. Teda on väga raske kätte saada, ta on liikuv, ta ei viitsi midagi teha ja ma arvan, et me oleme ainukene festival, kes suudab  ta voodist välja ajada ja tegutsema panna,“ sõnas Hendrik entusiastlikult.

Liiatigi räägib festivali mastaapsuse kasuks asjaolu, et Tudengipäevad defineerivad oma sügisese ja kevadise üritustesarja vastavalt Sügis- ja Tudengifestivaliks, millest viimane toimub kevadel ning millega pakutakse juba tervet linnafestivali, kus legendaarsed üritused, nagu Paadiralli, on Tartu linnaga kokku sulanud.

Noormees tõdeb, et varasematel aastatel on ette heidetud, et Tudengipäevade programm ei uuene piisavalt kiiresti. „Sel aastal, kui sain projektijuhiks, andsin lubaduse, et hakkame jälle lollusi tegema. Aastaid on hoolitud sellest, mida teised arvavad. Tegelikult oleme tudengid, kes korraldavad üritusi ja meile lubatakse rohkem. Miks üldse hoolime, mida keegi arvab? Senikaua kui midagi päris hullu ei tee ja kedagi ei traumeeri, on kõik korras.“

Tudengipäevade Sügisfestival on rebaste päralt. „Korraldame Raekoja platsil Rebasteerimist. Üritame luua traditsiooni, kus kutsume kõik rebased kohale ja viime üheskoos läbi lahedaid aktsioone, kus on ka natukene valgust ja hullupanemist. Sinna soovitan kindlasti kõigil rebastel tulla. Üritame saada neid võimalikult palju kohale ja teha see massiaktsiooniks, mis ka väljaspool Tartut kajastust saaks,“ lausus Hendrik.

Noormehe sõnul tõotab Tudengipäevade ühe kõige mõnusama üritusena teoks saada Pralle Promenaad, kus Väikse Kuuba ja Väikse Vine juurde tekitatakse olustik, millest lihtsalt peab osa saama. Kindlasti ei puudu vanad head pubirallid ja iga-aastane suur rebastepidu klubis Illusioon. „Sellel korral on selle peo nimi Värske Lihh ja sinna tuleb lihtsalt lõõgastuma tulla. Ja kui haiget tahate saada, siis pühapäeval on käruralli, kus panete kiivri pähe ja kindlasti saab haiget,“ lubas Hendrik.

Kui küsida, mida Tudengipäevad tavalisele tudengile pakuvad, on Hendrikul kiirelt kindel vastus valmis. „Kõik muutuvad ülikooli tulles kohe tähtsaks, tahavad olla täiskasvanulikud ja lähevad suurtesse firmadesse praktikale niipea, kui neid vastu võetakse. Meie üritused pakuvad seda, mida tudengid peaksid oma ülikooliajast tegelikult võtma, ja seda, mida nad liiga vähe teevad. Pakume hullumeelsust ja kaks nädalat aastas sellist päris tudengielu.“

PINTSAKLIPSLASED HENDRIKULE INSPIRATSIOONI EI PAKU

Hendriku enda tudengielu iseloomustab kahtlemata mitmekülgsus ja julgus käia mitmeid radu. Oma ülikooliteed alustas noormees riigiteaduste tudeerimisega, kuid astus käesoleval sügisel taas rebaseks. Ta arvab, et eriala vahetamine on hea. „Kui paljud tegelikult saavad esimese korraga pihta erialale, mille nad on valinud. Ma saan aru, et kui oledki 7-aastasest peale unistanud arstiks saamisest ja sul on kutsumus inimesi abistada, siis lähedki arstiks õppima, aga sellise kutsumusega inimesi ei ole väga palju. Ma oleksin võinud kindlasti riigiteadusi edasi õppida, aga kas siis oleks parem olnud enne bakalaureusetöö lõpetamist aru saada, et see ei ole ikkagi mulle? Ma arvan, et paar korda ringi hüpata ei ole veel hullu,“ tõdes Hendrik.

Ta tunnistab, et riigiteaduste õppimisest sai ta kahtlemata väga palju kaasa ning nüüd on kerge teisel sotsiaalalal ehk sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika erialal jätkata. „Kindlasti selle eriala juures mulle meeldib sotsiaalpoliitika pool, kus tegelikult jätkaksin riigiteaduste suunitlust.“ Kui küsida, millised olid peamised raskused eriala vahetamisel, teab Hendrik kindlalt lausuda, et suuri raskusi ei olnudki. „Ainukene raskus oli see, kui vanemad polnud väga õnnelikud ülikoolist ära tulemise üle. See oli ainuke raskus,“ naerab Hendrik.

Kuigi Hendrik on innukalt valmis sukelduma uutesse südamelähedastesse tegevustesse ning lubab üle vaadata ja vajadusel jagada oma kogemusi erinevate organisatsioonidega ka vastloodud Eesti Sotsiaaltöö Üliõpilaste Seltsis, on tasakaalu säilitamiseks vajalik vahel ka nii-öelda aeg maha võtta ja lõõgastuda. Neid tegevusi, mis aitavad Hendrikul akusid laadida, on mitmeid. Olgu selleks siis baarmeniameti pidamine või sportimine. „Kõige nauditavam laadimine on minu jaoks see, kui ma ei pea mõtlema sekundiks plaani ette. Ühe korra nädalas võtan ma aja maha ja vaatan Games of Thronesi osa niimoodi ära, et ma ei lase mitte millelgi maailmas ennast segada. Minu veider nauding on baaris hullu panna, kokteile teha ja neid välja mõelda nii, et ei ole aega isegi vett juua,“ rääkis Hendrik.

Jutustades tulevikuplaanidest, on Hendrik vankumatul meelel, et tahab nüüd kaks aastat väga lahedaid Tudengipäevi korraldada. „Kindlasti soovin ka bakalaureuseõpingud lõpetada, aga pärast lõpetamist ei tõmba ma kohe pintsakut selga ega lähe linnavalitsusse, vaid inimene peaks reisima,“ tõdeb Hendrik äkitselt väga fredjüssiliku tämbriga. „Ma soovitan seda kõigile. Reisige!“ Pidades aga eriliselt silmas esmakursuslast, on Hendrikul nõuanded edukaks tudengipõlveks varnast võtta: „Kindlasti ära muutu kohe pintsaklipslaseks, võta endale korraks liiga palju ülesandeid, et sa läbi põled ja saad esimese sellise valutunni kiirelt kätte ning kindlasti tule Tudengipäevadele.“

Mariann Rei