Mari-Liis Korkus
Kuidas kogeda midagi eriti lahedat? Vaja läheb ühte tuttavat, 15 kraadi õhusooja, kolme kuu jagu vihmapiisku, raadiot ja ühte informaatikut.
Ülikooli lõpetamise järel algab paljude tudengite eluraamatus uus peatükk – tööelu. Eelmisel õppeaastal bakalaureuseastme viimasel kursusel õppinud Mattias Nurk pidas vajalikuks saata korda midagi sütitavat, enne kui oluline lehekülg saab pööratud. Piisas sõbranna soovitusest, kui ühel hetkel leidis noormees end siduvat vabatahtliku tööga. Välisministeeriumi rahastatav ja Arengukoostöö Ümarlaua vahendatav praktikaprojekt GLEN (Global Education Network of Young Europeans) võimaldas valida kümne projekti vahel. „Veebisisu loomine ja kogukonna raadiosaadete edastamine” jäi informaatikule silma kõige tehnilisema sisu poolest.
Mitte kuum ja kuiv, vaid jahe ja niiske
Projekt viis Mattiase Aafrikasse, täpsemalt öeldes Kameruni loodeossa. Kuigi elukoht paiknes ekvaatorist kõigest viie laiuskraadi kaugusel, ei pidanud ta taluma suuri kuumakraade. Tegelikult elas ta kahe kilomeetri kõrgusel ühes mägikülakeses, kus keskmine päevane temperatuur oli 15 kraadi. “Kuna majades üldjuhul küte puudub, siis juhtuski nii, et läksin Aafrikasse, et kolm kuud villaste sokkidega magada,” ütles ta.
Noormehe sõnul ongi Kamerun iseenesest mahedama kliimaga – pealinnas Yaoundés püsib õhk aasta läbi 25 kraadi piires. Kuigi ilmad ei pakkunud drastilist vaheldust, nõudis kohalik eluolu siiski harjumist. Mägiküla elanikuna valmistas talle mitmete piima- ja lihatoodete hankimine raskusi, kuid puhtal kujul liha küllaldus ning kraanist voolava allikavee puhtus kompenseerisid selle. Eluolude üle ei olnud Mattiase arvates põhjust kurta. “Mingit Aafrikale stereotüüpset nälga mina küll ei näinud oma projekti jooksul.”
Mägikülas pesitses ta kokku kolm kuud – juuli keskpaigast oktoobrikuu lõpuni. Saatuse tahtel sattus Mattias Kameruni just siis, kui valitses vihmaperiood ja iga päev kattus ta taevast alla langevate vihmapiiskadega. Kogemus võimaldas noormehel tunda omal nahal tõelist halba ilma. Tema arvates kõik, kellel on midagi halba öelda Eesti kliima kohta, võiksid külastada vihmaperioodil Kameruni. Mägise mikrokliima tõttu sadas Mattiase kodukülas pool päeva ja ülejäänud päeva hoidis kuiva. “Ööd olid enamjaolt märjad ja seda vapustavamad olid need hetked, kui sai mäe otsast nautida orus möllavat äikesetormi, mis võõpas pool taevast oranžiks,” jutustas ta.
Kameruni oma kohalik Emor
Mida aga täpsemalt kujutas endast praeguse Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi programmerimisõpetaja vabatahtlik töö? Kohapealset tegevust nimetas ta mitmekülgseks. Esimese kuu veetis ta kohalikke kogukondi ja ümbritsevate külade elanikke intervjueerides. Kõik see eesmärgiga selgitada välja, millised on inimeste kuulamiseelistused. Uuriti näiteks, millised on meelepärased saated, millistel kellaaegadel kuulatakse ja kuidas hinnatakse raadio helikvaliteeti. “Kuku raadio „Ärataja” saatejuhid kutsusid mind sellest kuuldes naljatledes kohalikuks Emoriks,” ütles Mattias.
Lisaks tekkis noormehel võimalus tunda end ise intervjueeritava rollis, kui ta pidi andma ülevaate projektist. Informaatikul tekkis võimalus avardada kohalike kogemustepagasit, korraldades töötube nii kooliõpilastele kui ka raadiotöötajatele. Viimastele tutvustati seda, kuidas digitaliseerida vanu audiokassette ja kuidas neid helifaile arvutis töödelda, internetti laadida ja näiteks Facebookis siis jagada. Kirss sai tordile asetatud, kui vabatahtlikud koostasid lõpetuseks sisuka raporti, kus kajastati tehtud tööd ja tehti ettepanekuid, kuidas parandada raadiomajandamise tõhusust ja kestvust.
Rikastav kogemus ja lõõgastav keskkond
Kolm Kamerunis veedetud kuud võimaldasid Mattiasel võtta kaasa kuhjatäie rikastavaid elutarkusi ja põnevaid mõtteid. “Selliste projektide puhul tasub meeles pidada, et muidugi meie lähme arengumaale, et sealseid inimesi aidata nende jaoks tavapärasest erinevate perspektiivide, mõtete ja oskuste jagamisega, aga see, kui palju sa ise taolise kogemuse juures õpid, on meeletu,” rääkis ta.
Noormees ei leia, et Eesti ilm või Eestis elamine oleksid võrdväärsed millegi halvaga, kuna probleemid, ajalugu ja väärtused varieeruvad ühiskonniti. ”Ei saa oodata, et võrdlemisi hiljuti taasiseseisvunud Eesti saaks palkade poolest võistelda vanade lääneriikidega, nii nagu ei saa oodata, et Aafrika riigid võiksid meiesuguseks areneda, kui sealne kultuur meie omast niivõrd palju erineb,” arvas ta.
Enim atraktiivsena mõjus talle Kamerunis valitsenud lõõgastav õhkkond. Positiivse joonena tõi Mattias välja kohalike inimeste rahuliku natuuri, mis võimaldas neil elada olevikus ja tunda sellest naudingut, tundmata vajadust muretseda tuleviku või pisiasjade pärast. Samuti oli Mattiasel värskendav näha, kui tähtsal kohal on Kamerunis perekond. Nõod on õdede-vendadega sünonüümsed ja pärast ülikooli tasuvalt tööpositsioonilt saadav tulu panustatakse just perekonda. “Ei ole mingit ratsa-rikkaks-ja-teised-vaadaku-ise,-kuidas-hakkama-saavad-mentaliteeti,” lausus Mattias.
Küsimusele, kas noormees läheks uuesti vabatahtlikuks, vastas ta kindla jah sõnaga. Kui projekt pakub huvi ja tundub enesele sobiv, siis minek oleks talle igal juhul meelepärane.
„Maailmas on ootamas lihtsalt nii palju paiku, kultuure ja kogemusi, millest me võiks kinni haarata,” arvas ta. Mõningad programmid (sealhulgas GLEN) finantseerivad pea täielikult vajalikud kulud, seega on vaja leida enese elust paar vaba kuud. Vabatahtlikuks soovitab ta minna just neil, kellel olemas piisav huvi ja vajaminev initsiatiiv teha midagi kasulikku, mis ennastki distsiplineerib.
Samas leiab Mattias, et selleks ei pea tingimata välismaale minema. Ka kodumaal saab ülikooli kõrvalt head teha. “Kindlasti annab see ka CVs vaid punkte juurde, kui saad potentsiaalsele tööandjale näidata, et hoolid, suudad ja muudad,” ütles Mattias.
