Aasta lõpp läheneb ning liigume vaikselt oma uusaastalubaduste juurde. Kesköökellade sahinas tõotame endamisi, et uuel aastal hakkab kõik teistmoodi olema.
Me ilmselt kõik teame seda stseeni filmist „Üksinda kodus 2,” mil seikluste keerisesse tõmmatud Kevin seisis New Yorgis kuusepuu all ning soovis vaikimisi näha uuesti oma peret. Kuigi tema suhtumine perekonda loo alguses oli sootuks vastupidine. Mis küll sundis teda väärtustama oma pereliikmeid? Hüpoteetiliselt (ja kohati ka loogiliselt) eeldan vaid ühte – uus keskkond.
Usun, et igaüks meist pelgab uusi etappe elus, peas keerleb sageli küsimus „Kuidas ma sellega toime tulen?”. Eriti süvendab seda tunnet situatsioon, kus me peame toime tulema pikema aja vältel võõras keskkonnas. Olgu siis võõrsus tingitud uutest koordinaatidest, seni tundmatutest ümbritsevatest inimestest või isegi teistsugusest kasutamist nõudvast rahatähest. Fakt on see, et tunne sarnaneb ujumisvõimetuna merre kukkumisega. Peab hakkama konna- või koeraviisi end vee pinnal hoidma ning rütmi kättesaamisel ka kaldale jõudma.
Mul on kohe üks lugu rääkida sellisest võõrkeskkonda sattumise olukorrast. Kolisin esmakursuslasena elama ühiselamusse, mis terve esimene aasta tekitas üksnes negatiivseid tundeid ning vahetpidamata pani mõtteis liikvele kolimisideed. Sain aru, et palju kõneainet pakkunud ühikaelu jättis mind külmaks ning pidin aktsepteerima fakti, et see etapp jääb minu elust välja. Leidsingi siis suve lõpuks korteri, rahulikus piirkonnas, kõik mugavused sees, seinte vahel ruumi üksnes mulle. Ent viimasel hetkel käskis kõhutunne korterist loobuda. Nädala-paari pärast kuulsin boksi kõrvaltoast saginat ning uue slovaklasest naabri lai naeratus tõotas millegi paljulubava ja armsa algust.
Suureks õnneks nii tema lätlasest toakaaslane kui ka samal korrusel pesitsevad igast kontinendi osast pärinevad naabrid osutusid ääretult siirasteks inimesteks Iga koos seljatatud päev on rikkam kui teine, hoolimata sellest, et inimeste kasvatuslik, ideoloogiline, religioosne või kultuuriline taust võib kardinaalselt eristuda minu omast. Seesama augustikuus tekkinud kõhutunne võimaldas avardada mu silmaringi ning leida vastuseid mitmetele küsimustele. Kuidas tulla toime oma eluga, kui kasvad üles politsei poolt ahistatud naabruskonnas ja vähem kui kümmekond aastat hiljem rünnatakse sind noaga ühes välisriigi metroos? Mis tunne on käia pisikese Eesti tänavatel ja igapäevaselt kuulda, kuidas võõrad kutsuvad sind terroristiks? Või pisut helgemas noodis – kui palju on erinevaid võimalusi luua tavalistest makaronidest suussulav hõrk pastaroog?
Välismaalastega kontakteerumisest rääkides on jõudnud novembrikuu numbri kaante vahele ka meie küljendaja Kristini muljed oma vahetussemestrist Portos, kus muuseas on ta aktiivselt küljendanud sel semestril ilmunud OLE ROHKEM ajakirju. Kui päris vahetusüliõpilaseks hakkamise isu puudub, kuid süda pürgib piiri taha minekut, siis tutvu lähemalt, kuidas saab odavalt reisida. Meie kaant ehib sel kuul särasilmne Riin Riiberg Eesti Naisüliõpilaste Seltsist, kes kindlalt usub, et raskeid aegu aitavad üle elada meid ümbritsevad inimesed.
Just nende energia on see, mis paneb meid edasi liikuma. Seega ümbritse end heade inimestega, sest just nemad on teie tugisambaks võõrastes olukordades toime tulemiseks. Meie uus generatsioon pole enam tulvil pelgalt kodus istujaid, vaid tõelisi seikluste jahtijaid, mistõttu ära võtta ette retke üksinda, vaid ikka kollektiivselt.
Toimetuse poolt soovime sulle rahulikke ja loodetavasti lumerohkeid jõule ning kogemusterikast uut aastat!
Mari-Liis Korkus