Ühel või teisel viisil on kooride ja koorilauluga ilmselt kokku puutunud kõik. Asjatundmatule võib jääda mulje, et koorilaul on igav ja koorilauljad isamaalised oivikud. Lauljad ise sellega ei nõustu, vaid kinnitavad, et koorid on rohkem.
Ainuüksi Tartust leiab suure hulga (üliõpilas)koore. Tudengid on ilmselt kokku puutunud Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskooriga (TÜAN), Tartu Akadeemilise Meeskooriga (TAM) ja Tartu Üliõpilassegakooriga. Peale nende tegutsevad ülikoolilinnas ka Tartu Noortekoor, Tartu Ülikooli Kammerkoor, Eesti Maaülikoolis kammerkoor Camerata Universitatis ja meeskoor Gaudeamus ning veel mitmedki teised kollektiivid. Akadeemilise naiskoori arhivaar Triinu Arak, TAM-i juhatuse esimees Jürgen Rünk ning Tartu Noortekoori liige Madis Kaspar Nigol jagasid oma kogemusi ja mõtteid koorist ja koorilaulust.
Erinevad teekonnad laulukollektiivi
Nagu kõigi ettevõtmistega, ei käi ka kooriga liitumine kõigil ühtemoodi. Physicumis tarkust taga ajav Madis Kaspar jõudis Noortekoori dirigent Kadri Leppoja kaudu: „Käisin Miina Härma Gümnaasiumi segakooris ning selle dirigent Kadri Leppoja juhatab ka Tartu Noortekoori, millega ta mind ühinema kutsus.“
Sotsiaal- ja haridusteaduskonnas õppival Triinul on koorilaul aga peaaegu et veres: „Kuna mu pereliikmete seas on koorilauljaid, olen lapsest saati käinud väga paljudel TÜ nais- ja meeskoori kontsertidel ja koosviibimistel. Teismeeas tundus naiskoorilaul meeslauluga võrreldes ikka väga igav. Krehvtiseid laulujutte meeldis mulle salaja ema-isa-vanaisa kõrval seltskonnas kuulata küll, kuigi kogu selles jutumöllus polnud mul aimugi, mida TÜ naiskoor tegelikult tähendab. Nii et ilmselt laulupisik ja tähtede seis mind koori viisidki. Vanemad mind ei sundinud, nad ei teadnudki, et ettelaulmisele lähen.“
Ka arstiteadusüliõpilase Jürgeni jaoks polnud koorikollektiiviga liitumine mingi küsimus. „Kuna koorilaul on hobi, mis puges mu luudesse ja liigestesse juba kaua enne ülikooli astumist, ei tekkinud mul kordagi kahtlust, kas tegeleda sellega edasi või mitte. Mõnda aega rippus aga õhus küsimus, milline koor valida. Teadsin vaid, et tahaksin laulda edasi võimalikult kõrge tasemega kollektiivis,“ räägib noormees. Kuigi alguses tundusid Jürgenile ahvatlevad Tallinna Tehnikaülikool ja TTÜ Akadeemiline Meeskoor, jõudis ta lõpuks siiski Tartu Ülikooli ning siinsesse meeskoori.
Pühendumus suurem kui ajakulu
See, kui palju koor tudengite niigi napist ajast endale näpistab, sõltub sellest, kui palju ollakse ise valmis andma. „See on küll n-ö poliitiku jutt, ent võib öelda, et koor võtab aega ja pühendumist just nii palju, kui iga liige endast anda suudab ja soovib,“ leiab Jürgen. „Kindlaks on määratud proovid, mis võtavad laulja ajast iga nädal neli tundi, lisaks veel vajaduspõhised laupäevased proovid ja esinemised, mille nimel kogu eelnevalt mainitud tööd tehakse. Pühendumine ja tahe peavad olema ajakulust suuremad ning tuleb arvestada, et kooris käimine hõlmab sageli ka lauljate lähedasi. Tihtipeale tuleb leppida erakorraliste proovide ja esinemistega, mille jaoks tuleb end töölt või koolist ära küsida. Ette tuleb ka olukordi, mil tuleb pikalt perest eemal olla. Samuti valitakse kooriliikmete seast juhatus ja funktsionäärid, kelle osalus nõuab kordades rohkem aega ja pühendumist. Teisest küljest on tegemist siiski harrastuskollektiiviga, mistõttu on ruumi ka teatud paindlikkusele – tudengi kohustus on ennekõike õppimine ning tööinimestel on omad ülesanded.“
Proovid on koorilaulja a ja o. „Proovides kohal käimine on väga tähtis, sest põhilised edasiminekud toimuvad ikka seal ning puudumised segavad arengut märgatavalt,“ toonitab Madis Kaspar.
Triinu arvab, et tegelikult sõltub kõik lauljast ja koori hooajast. „Sel kevadel andsime välja plaadi, oli kolm juubelietendust, üks juubelikontsert, võistulaulmine, tegime näituse ja andsime välja ajalehe. Minu seisukoht on see, et TÜAN-is võib ja saab ka „niisama“ laulmas käia, mis on samuti eriline ja nõuab töökust.“
Laulusemud, sõbrad, abimehed
Madis Kaspari sõnul arendab koor lauluoskust ja suurendab ühtsustunnet ning annab vingeid elukogemusi erinevate esinemiste näol. Jürgen avab kooride tagamaid veidi lähemalt: „Koorikollektiivis olemine on nagu Rubiku kuubik, millel on tohutult erinevaid tahke. Esimene neist on loomulikult laulmine − hobi, mille kaudu ennast teostada ja oskus, mida fantastiliste õpetajate käe all parandada. Rasketel õppeperioodidel aitab koorilaul väga hästi pea selgena hoida ning vältida „hulluks” õppimist,“ leiab ta. „Laulmise kõrval mängivad määramatult suurt rolli ka inimesed, kellega koos seda teha. TAM-is laulab mehi väga erinevatelt elualadelt ja erinevas vanuses, mistõttu on seltskond väga kirev, ent siiski tõeliselt ühtehoidev. Kuna liikmeskond ei ole väga vahelduv, võin kindlalt öelda, et siit leiab sõbrad kogu eluks ja abimehed igaks elujuhtumiks.“
„TÜ ja TTÜ suurematel kooridel on lisaks rikkalikule seltsielule ka suur kultuurikorralduslik tegevusliin,“ räägib Triinu. „Muusikalises mõttes pakub TÜAN lauljale sügavat kunstikogemust ja suurt meeltekõdi, rääkimata lauluoskuse arendamisest. Rebane saab siit kindla seltskonna, kes tema vastu huvi tunneb ja teda igas eluvaldkonnas ka edaspidi aitab.“
Mida saab tudeng ise koorile anda? Loomulikult iseennast. „Koor on nii dirigendi kui lauljate nägu,“ ütleb Triinu. Ilma lauljate pühendumuseta ei oleks koor jätkusuutlik. „Just noored lauljad on need, kes peavad koori vaimu edasi kandma ning tagama jätkusuutlikkuse, et ka järgmistel tudengitel oleks võimalik meeskoorilaulust osa saada,“ leiab Jürgen. Madis Kaspar võtab asja kokku lühidalt: „On tähtis, et koorilaulja oleks kohusetundlik. Kui korralikult proovides käiakse, saab kogeda imelist tunnet, mil kogu koor tundub tervikuna.“
Kudujad ning küpses eas õlleninad
Olles lühemat või pikemat aega koorilauluga tegelenud, on noored kohanud stereotüüpe, mis üldse paika ei pea. „„Naiskooris laulavad ainult kuivad oivikud, kes vabal ajal ruudulistes seelikutes koovad. Nemad ja oskavad pidutseda?!“ See on ühe Tallinna segakoorilaulja halvustavalt öeldud mõte,“ toob Triinu värvika näite. „Sattusime sellest „kudumissüüdistusest“ nii eufooriasse, et panime oma kuulutusele aasta eest üleskutse „Naiskoor – padjaklubi?!“. TÜAN-is on muidu kuldsed käed väga au sees, head pidu oskame hinnata ja lahkume sealt eelistatult viimastena.“
Jürgen toob välja ka ühe meeskooridega seotud müüdi: „Nii mõnegi inimese silmis on klassikaline meeskoor seltskond kummalise huumorisoonega vanemaid härrasmehi, kes tarbivad liiga palju kääritatud jooke. Tõetera ei puudu ühestki kuvandist, kuid ennekõike on intelligentsust ja akadeemilist väärikust hindavaid härrasmehi meil igas vanuses ning proovis on tooli kõrval siiski veepudel.“
Triinu ja Madis Kaspar leiavad, et müüt koorilaulust kui igavast harrastusest tuleks kummutada. „Vaidlen julgelt vastu, sest kooriüritused on kõige ägedamad sündmused, kus käinud olen. Koorilaagrid on alati tegevust täis ning õhtud lõppevad varahommikul ühislaulmisega. Vähesed saavad öelda, et nad on spontaanselt õllefestivalil lavale Tuljakut laulma läinud,“ kinnitab Madis Kaspar.
Koorilaulu omad Ed Sheeranid
„Ühelt poolt on koorilaul nagu džäss – kunstmuusika, mille nautima õppimiseks kulub aega ja seejuures võib jääda elu lõpuni allergiliseks,“ leiab Triinu. „Teisalt, nii nagu klassikaline muusika ei tähenda ainult Tšaikovski esimest klaverikontserti, on üsna naiivne arvata, et koorid laulavad vaid kirikulaule või „Ärkamise aega“. Mitmekesisus on nii vormis, sisus kui ka partnerites. Kui kooliaktustel kuuldaksegi ainult „Ärkamise aega“, siis tegelikult on ka koorimuusikas omad Ed Sheeranid, Kadri Voorandid, Alen Vezikod ja War From A Harlots Mouth’id.“
Autor: Maili Tirel