Kohtume Kristiinega miinuskraadide tõttu lõdisedes kohviku ees. Hiljem sooja kohvijooki juues selgub, et eelmisel päeval jõudis tütarlaps tagasi konverentsilt, mis toimus 25-kraadises soojas Kreekas, ning tänasel hommikul viibis ta juba kell 8.00 loengus. Kristiine õpib kolmandat aastat haridusteadust, kus on spetsialiseerunud inimeseõpetusele ning kõrvalerialaks on psühholoogia. Peagi toimub filmifestival PÖFF, kus neiu on olnud vabatahtlik juba viis aastat ning loomulikult pole ka see aasta erandiks. Peale kõige eelnevalt nimetatu on Kristiine ka president noorteorganisatsioonis AIESEC.
Kristiine, kust on pärit su aktiivsusepisik ning kes sind nakatas?
Olen alati olnud klassivanema tüüpi, kes võtab kohustused enda kanda. Mulle meeldib kui elus on pinget, kohapeal seismine mulle ei sobi, ning minu jaoks on väga oluline pidev areng. Sihikindluse olen kodust kaasa saanud. Mu vanaisa on alati öelnud, et kui tahad midagi saavutada, pead selle poole pürgima. Tema annab ka mu tulevikuplaanidele hinnangu. Mäletan, kui põhikoolis turismifirma juhiks saamisest unistasin, ostis vanaisa mulle paksu raamatu kõikidest töökohtadest, mis maailmas eksisteerivad, et ma järele mõtleksin. Ta on alati mulle sisendanud, et pean leidma elus selle, mis mu südame tõsiselt põksuma paneb ning õnnelikuks teeb.
Mu vanaisa on alati öelnud, et kui tahad midagi saavutada, pead selle poole pürgima.
Kuidas oled jõudnud presidendi ametini?
11. klassis oli meil asendusõpetaja Noored Kooli programmist, kes rääkis, et ta on olnud AIESECi personalijuht ning käinud organisatsiooni kaudu Shanghais tööpraktikal. Kuna olin üheksandast klassist peale unistanud personalijuhiks saamisest, kõlas tema jutt täpselt sellisena, mida ka mina tahaksin teha. Kirjutasin organisatsiooni nime üles ning pooleteise aasta pärast, mil läksin ülikooli, ei käinud ma mitte ühelgi infoõhtul, vaid võtsin suuna AIESECi kontori poole ning ütlesin seal, et tahan saada personalijuhiks. Esimesel aastal olin personalimeeskonna liige, teisel aastal personalitiimi juht, kolmandal personalijuht ning nüüd AIESECi president.
Kuidas on AIESECis muutunud su ülesanded ning mil viisil on organisatsioon toetanud su enesearengut?
Alguses korraldasin väiksemaid põnevaid tegevusi, mis tugevdasid organisatsiooni siseõhustikku tervikuna. Mida aeg edasi, seda enam on kasvanud vastutus. Olen organiseerinud mitmeid rahvusvahelisi konverentse ning nendega seoses teinud koostööd väga paljude erinevate inimestega. Presidendina on mul palju erinevaid rolle ning ülesanded on täiesti teistsugused, kui kunagi varem, mistõttu on organistasiooni juhiks olemine võimas väljakutse. Iga päev on uudne, sest inimeste juhtimisel ei tea kunagi ette, mis on järgmine situatsioon, mida lahendama tuleb hakata.
Kõige rohkem olen AIESECi kaudu saanud eneseteadlikkust – olen teinud nii palju erinevaid asju, et mõistan, mis on mu tugevused ja nõrkused. Oskan end juhtida ja aega planeerida. Näiteks eelmisel kevadel oli mul ülikoolis väga palju keerulisi aineid ning parasjagu olin AIESECis lõpetamas personalijuhina ning alustamas presidendina .Pidevalt oli väga palju teha, kuid tolle semestri sess oli mul läbi aegade edukaim.
Mis on su saladused heaks juhiks olemisel?
Igal juhil peab olema väga kindel arusaam sellest, mida ta väärtustab, millesse usub ning enda väärtustele tuginedes 24/7 käituma ja elama. Minu jaoks on väga oluline tegevuste läbipaistvus ning selline käitumisviis, nagu ma soovin, et ka meeskond minuga käituks. Tähtis on ka ettenägelikkus ja võime ennast kontrollida – juhtivas rollis ei saa olla emotsionaalne ja irratsionaalne. Kõige põhilisem on see, et inimene teeks endale kindlaks, kas ta tõesti tahab olla juht. Kui vastutatakse aastaringi 50 inimese eest, siis tuleb aru saada, miks seda tehakse. Peamine probleem on tavaliselt see, et ei mõelda läbi ning selle tulemusena ongi motivatsioonikriisid kerged tulema. Oluline pole see, et inimene on valmis turundusspetsialist või müügijuht, vaid ta peaks olema valmis selleks arenema.
Tudengitele, kes leiavad, et soovivad teha midagi rohkemat, leida väljakutseid ja ennast täiendada, on iga organisatsioon suurepärane koht.
Miks peaksid tudengid liituma AIESECiga ning mida soovitaksid ambitsioonikatele noortele, kel samuti siht silme ees suuri tegusid korda saata või prestiižsele kohale pürgida?
Tudengitele, kes leiavad, et soovivad teha midagi rohkemat, leida väljakutseid ja ennast täiendada, on iga organisatsioon suurepärane koht. AIESECi puhul on märkimisväärne just rahvusvaheline aspekt. Kuigi oleme väikeses Eestis, tuuakse maailm koju kätte ning noored saavad maailma näha ja tundma õppida lennupileteid ostmata. AIESEC on orienteeritud sellele, et inimesed õpivad läbi tegevuse, mistõttu on organisatsiooni kaudu võimalik rakendada koolis õpitut ja omandada praktilisi kogemusi. Inimesed, kes veel ei tea, mis neile meeldib, saavad pool aastat tegeleda ühe ja siis teise valdkonnaga ning selle kaudu end avastada. Ennast on võimalik proovile panna personalitöö, finants-, turundus- ja müügimeeskonnas.
Arvan, et kõik ei pea olema nii ambitsioonikad kui mina. Noor peaks lihtsalt aru saama, mis on tema jaoks oluline ja selle poole püüdlema. Kõige jubedam on see, kui ollakse ükskord 60-aastane ja mõeldakse, et tahtsin nii palju teha, kuid ei jõudnud nende tegemisteni. Unistuste poole peab alati püüdlema, sellel teekonnal manduda ei tohi.
Ambitsioonikatele soovitan teha hästi palju, põruda ja sellest õppida. Kui on kindel siht, tuleb otsida koht, kus saab praktiseerida ning väljakutsetega kaasa minna. Ei tohi arvata, et esimene kord tuleb kõik ideaaselt välja. Tuleb olla valmis, et on raske, kuid tuleb jätkata selle poole minemist, mida peetakse oluliseks. Kui miski tuleb kergelt kätte, siis suure tõenäosusega ei ole see arendav kogemus.
Kui peaksin Kristiinet iseloomustama kellelegi, kes teda üldse ei tunne, alustaksin särasilmsuse ja rõõmsameelsusega ning jätkaksin töökuse ja pühendumisega. Kaugele ei jää ka positiivsus ning soov muuta maailma paremaks. Usun, et ajendatuna viimasest, on ta alati sõprade jaoks olemas ja tahab teha nii, et nende elu oleks parem ja lihtsam. Tal on suurepärane võime innustada inimesi endasse rohkem uskuma ja seeläbi suuri asju korda saatma. Peale selle on Kristiine uskumatult tugev õigluse eest seisja, kes ei jäta kunagi ülekohut märkamata ja sellele reageerimata. Kõigist kõige olulisem on aga see, et Kristiine muudab siira hoolimisega inimesed enda ümber õnnelikuks.
Millised on olnud sinu kõige erksamad hetked AIESECi karjääri jooksul?
Konverentsil, kust äsja tagasi jõudsin, oli 40 riigist AIESECi juhte, sealhulgas ka Ukraina ja Venemaa noored. Kuue päeva vältel, mis me Kreekas veetsime, istusid nende kahe riigi esindajad koos ja arutasid, kuidas oma riikide vahelisi suhteid parandada. Viimasel õhtul vahetasid nad sümboolselt oma lipud ning ukrainlane ütles, et ta on väga tänulik Venemaa delegatsioonile, kes pani teda uskuma, et maailm võib olla parem paik. Sellise olukorra tunnistamine oli midagi väga võimast.
Meeldejääv on ka 6-nädalane vabatahtlikutöö programm, mille veetsin pärast esimest ülikooliaastat Ungaris. Olime väikelinnas 17 vabatahtlikuga üle maailma, ning korraldasime lastelaagreid. Kuigi olime omavahel kultuuriliselt väga erinevad, suutsime lõpuks mõjutada 60 piiratud võimalustega Ungari noort, kes meie tegevuse tulemusel mõistsid, et maailm on ka nende jaoks avatud ning neil on võimalik midagi suurt korda saata. See on imeline tunne, kui mõistad, et oled kellegi elu mõjutanud.
Äärmiselt tore on kõrvalt näha ka AIESECi liikmete arengut. See tekitab nii uhke ja positiivse tunde, kui inimene, kes organisatsiooniga liitudes ei julgenud avalikult esineda, võtab konverentsidel sõna ning initsiatiivi haarates oma hirmust üle saab.
Millised on su tulevikuplaanid?
Peale ülikooli lõppu on kindel plaan reisida ning maailmale pühenduda. Kuna ma praegu reisida ei saa, võtan iga nädal maailmast ühe riigi, mille kohta teen enda tarbeks uurimuse. Uurin, kuidas on riigis poliitiline olukord, töötamise võimalused, milline on kultuur ning vaatan riigiga seotud dokumentaalfilme. Proovin luua endale muljet nagu reisiksin igal nädalal uude riiki.
Mulle on südamelähedaseks teemaks ka inimõiguste eest võitlemine, millega tahaksin tulevikus kindlasti seotud olla. Peamised asjad, mis on mulle tuleviku seisukohalt olulised, on need, et kallid inimesed oleksid mu ümber, teeksin midagi, millesse usun ning mis oleks oluline nii mulle, teistele kui ka maailmale ja teeksin seda palju.
Autor: Kadri Org
.