Paari nädala eest hakkasid netiavarustes liikuma pildid ilustatud purgist ja seal sees olevast liivast ning iseäralikust pruunist pallikesest. Kes veidi rohkem uudistas, sai üsna pea teada, et liiv on pärit Omaani kõrbest ja omapärane pallike ei kuskilt mujalt kui 4000 kilomeetri kaugusel elava kaameli seedeelundkonnast.
Kui kõrvale jätta küsimus purgi ja selle sisu olemuse kohta, oli populaarseim ühesõnaline küsimus oodatavalt nii mulle kui mitmetele pabula sõpradele, et miks. Sellele vastamiseks tuleb alustada aga tiba kaugemalt ehk paigast, kust idee sai alguse.
Fekaalide immuunsed detektorid
Välismaal käies pole ma kunagi olnud suur suveniiride fänn. Eksootilised lipud ja külmkapimagnetid tunduvad kuidagi tavapärased, šokolaaditahvlid ja -kommid ehk grammike paremad, kuid siiski mitte nii ehedad, kui võiks. Kuna pärast nädalapikkust Omaani kõrberetke pidi kodumaale kaasavõetav minu silmis olema midagi omapärast just tollele konkreetsele liivamerele, oli valik lihtne: mitmekümne kilomeetrisi teekondi läbi rännanuna olid mulle silma jäänud vaid liivaterad, päike ja kaamelid. Kuna päikest ja kaamelit seljakotiga kaasa ei saa võtta, täitsin pudeli kõrbeliiva ja kaamelipabulaga, lootes probleemideta läbida kolm koduteel eesootavat lennujaama.
Detektorid fekaalidele ei reageerinud, mistõttu jõudsin sekeldusteta Tartusse, kus hakkasid pihta seiklused, mis said tuntuks Pet Puupi nime all.
Kuna päikest ja kaamelit seljakotiga kaasa ei saa võtta, täitsin pudeli kõrbeliiva ja kaamelipabulaga, lootes probleemideta läbida kolm koduteel eesootavat lennujaama.
Pabulaga väljakutsele vastu
Võtsin vastu vägagi alternatiivse kontseptsiooniga väljakutse, millega puutuvad kokku inimesed kõikvõimalikest eluvaldkondadest: muusikud peavad leidma endale omase ning samas kuulajaid kõnetava stiili, tööturule sisenev noor peab looma endast tööandjate jaoks võimalikult konkurentsivõimelise pildi, alustavad ettevõtjad peavad edukuse tagamiseks looma firmamärgi, mis jõuaks sihtgrupini ja tekitaks usaldusväärsust. Ka mitmete teiste eluaspektide puhul on oluline luua kuvand iseendast või mõnest asjast, mis peegeldaks loojale meelepäraseid väärtusi ja põhimõtteid ning mis talletuks inimeste mäludes just selliste mõtete ja emotsioonidega nagu teadlikult kujundatakse.
Et katse millelegi kuvand luua oleks eriti illustreeriv, hakkasin sammhaaval mainet kujundama eelnevalt mainitud Omaanist pärit ekskremendile, millest lahti saamiseks ollakse harilikult valmis peale maksma.
Petpuupilik mainekujundusplaan
Iga bränd algab suuremast ideest ehk eesmärgist, mis oli Pet Puupi puhul – nagu nimestki võib järeldada – kohelda junni kui ustavast kaaslasest lemmiklooma. Erinevalt teistest loomadest vajab „ta“ kordades vähem hoolitsust ja vaeva, toitmist ja tähelepanu ning kõige tipuks ei pea „temaga“ mitu korda päevas õues käima, et ta oma põit tühjendada saaks. Pet Puup on hea kuulaja, ei hammusta, haugu ega küünista ning tõmbab rohkem uudishimulikke pilke kui kõige pehmema karvaga kutsikas. Lühidalt öeldes sobib ta nii kiire eluviisiga kooli- ja tööinimestele kui ka koduhoidjatele: Pet Puup vajab täpselt nii palju, kui talle antakse.
Edasi pidin planeerima, kuidas edastada kõike kirjeldatut Pet Puupi kuvandi kaudu ka teistele. See tähendab, et tuli mõelda nii kanalitele kui ka sõnumitele, millega eelnevalt mainitud väärtusi edasi anda. Otsustasin lisaks uudishimu tekitamisele Pet Puupi iga päev kaasas kandes keskenduda ka sotsiaalmeediale – Tumblr, Instagram, Facebook ja Twitter –, mida enda vaeva vähendamiseks sünkroniseerisin. Olgu ära mainitud, et iga kanali puhul tuli juba eos uurida, kunas ja kuidas saavad postitused ja pildid kõige enam nii ühekordseid vaatajaid kui ka püsivaid jälgijaid.
Lühidalt öeldes sobib junn nii kiire eluviisiga kooli- ja tööinimestele kui ka koduhoidjatele: Pet Puup vajab täpselt nii palju, kui talle antakse
Kui kanalid valitud, tegin sotsiaalmeediaplaani ehk nädalase tabeli, kus valisin igale päevale fookuse ja lisasin kõikidele platvormidele ka vastavasisulise kommentaari. Kui esimene päev oli pühendatud salapärasuse tekitamisele ja inimeste ettevalmistamisele, siis teine Pet Puupi ja ta saamisloo tutvustamisele juba detailsemalt ning alates kolmandast päevast sai teda näidata juba hoopis rohkematest külgedest – ostlemine, vannitamine, pidutsemine ja palju muud.
Lisaks väärtustele, sõnumitele ja kanalitele tuli mõelda ka visuaalidele, mida peetakse sageli üheks brändi olulisimaks osaks. Pet Puupi puhul oli sotsiaalmeedias kasutamiseks mõeldud fotode loomine pea et omapäraseim osa tervest maine loomise protsessist, kuna pidin vastama küsimusele, kuidas kaunistada junni nii, et see näeks välja esinduslik. Pärast junni ja liiva püreepurki asetamist, Kuukivi Helmepoest aksessuaaride hankimist ja värviliste paberite, kääride ja liimiga mässamist suutsime fotograaf Argo abiga luua fotoseeria, mis näitas Pet Puupi kõige paremast valgusest. Usutavasti jääb fotosessioon meie kõigi jaoks unikaalseks ja viimaseks omalaadsete seast.
Eksperimendinädala tulemused
Juba enne katse planeeritavat algust suutsin hakkama saada iseäraliku prahmakaga, ühendades Pet Puupi Instagrami iseenesele teadmata isikliku näoraamatu kontoga. Seeläbi sai pildiplatvorm täiesti ootamatult ja ilma igasuguse ettevalmistuseta 100 jälgijat, kel polnud esialgu vähimatki aimu, mis neid ees ootab.
Eksperimendinädala esmaspäeva varahommikul oli aga sedavõrd lihtsam postitada lemmikloomast esimesi fotosid nii Vabadussillal poseerimas, fotosessiooni nautimas kui ka majandusarvestuse eksamil õppejõudu asendamas. Samuti aitasid koorekiht Pet Puupi esimesi sõpru oma „meeldimistega“ iseäralikku kodulooma teistelegi levitada.
Rohkelt sai ta tähelepanu ka peopiltidega, mil käis kaaspabulatega diskol ja pidas oma esimest, nädala vanuseks saamise sünnipäeva.
Mida päev edasi, seda rohkemate inimesteni Pet Puup jõudis ja seda enam andsin vastuseid ja kommentaare oma uue lemmiku kohta. Eriti hästi tuli see ilmsiks teda nii koolis kui linnapildis endaga kaasas kandes, mil tema kodupurki kattis stiilne tuule ja vihma eest kaitsev roheline mütsike ning Pet Puupile eritellimusega disainitud oranž „ridikül“. Rohkelt sai ta tähelepanu ka peopiltidega, mil käis kaaspabulatega diskol ja pidas oma esimest, nädala vanuseks saamise sünnipäeva.
Inimeste jaoks tundus olevat igati harjumuspärane, kui otsustasin brändi loomisel kasutada Facebooki võimalusi veelgi laiemalt, liitudes kolme „tutvuse“ grupiga, kus avarate dekolteedega neiud soovivad leida kuuspakiga poisse ja vastupidi. Edastasin sinna nimelt Pet Puupi eest soovi tutvuda nii poiste, tüdrukute kui ka eelmistest kategooriatest välja jäänutega, mispeale sai ta lisaks rohketele klikkidele mitmeid jagamisi, suurendades brändi levikut.
Kui levima hakkas pildiga õpetus, kuidas tõbist Pet Puupi hommikuse võileiva kõrval vannitada, kuulsin mitmelt kodulooma sõbralt arvamust junnist kui naljast, mis on läinud grammike üle piiri. Valdav osa inimesi oli aga terve nädala jooksul positiivselt meelestatud ja igati huvitatud sellest, kust ta pärit on, mida temaga koos teha saab ja – mis kõige tähtsam – mis väärtusi ta endas kannab.
Pet Puupi jagatud õppetunnid
Nädalane mainekujundus olnuks kindlasti veelgi õnnestunum, kui Pet Puup kandnuks endas sisukamat sõnumit kui pelgalt „omapärane Omaanist pärit koduloom, kellega on tavapärastest lemmikutest kordades kergem ümber käia“. Sestap, kui Pet Puupis peitunuks suurem, põhjalikum ja üllam idee, olnuks ta niigi inforohkes ühiskonnas teiste infojupikeste seast veelgi eredamalt välja paistnud. Lisaks tuleb tõdeda, et vaatamata sotsiaalmeedia sünkroniseerimisele oli neli kanalit ühe nädala jaoks veidi liiga palju: võrdlemisi rohkeklikiliste Instagrami, Tumblri ja Facebooki kõrval jäi Twitteri potentsiaal kasutamata.
Pet Puup on hea kuulaja, ei hammusta, haugu ega küünista ning tõmbab rohkem uudishimulikke pilke kui kõige pehmema karvaga kutsikas.
Seitsme päeva vältel toimunud eksperimendi idee oli näitlikustada kampaania ja brändi loomise protsessi, mistõttu võib vaatamata saadud õppetundidele pidada katset kordaläinuks: Pet Puup jõudis oma välimuse, olemuse ja looga päevast päeva aina rohkemate austajateni. Ühtlasi andis katse kinnitust mainekujunduse põhitõdedele: olenemata elukutsest, projektist, brändist või eesmärgist tuleb mõelda loodavale väärtusele ehk sellele, mida kuvandi olemus selgesti määratletud sihtgrupile pakub. Seejärel peaks mõtlema sõnumitele, millega väärtust edasi anda, kanalitele, kus sõnumeid levitada, ja muidugi ka sobivatele illustratsioonidele, mis kõigele eelnevale vürtsi ja ligitõmbavust lisavad.
Autor: Uku Lilleväli