Uue kooliaasta algus on alati põnev ning toob endaga kaasa palju rikastavaid mõtteid ja ideid. Teisalt tuleb paljudel tudengitel rinda pista piiratud eelarvega, mis võib kuu lõpul kahaneda nii olematuks, et sellest tingitud tühi kõht hakkab teadmiste täienemisele piire seadma.
Otsustasime läbi viia katse, mis näitaks, kas ja kuidas on võimalik pealtnäha mitte milletagi ülikoolilinnas oma kõht mõnusasti täis saada. Astusime kahe paariga Kyle MacDonaldi jälgedes, kes suutis aasta vältel vahetada ühe punase kirjaklambri aina väärtuslikemate esemete vastu lõpetades ei rohkema ega vähema kui maja omamisega. Andsime endile aasta asemel poolteist tundi ning suundusime – kumbki paar oma teed – kirjaklambrit korralikuks kõhutäieks vahetama.
Kuidas läks poistel?
Esimesel katsel läksime kirjaklambriga pagaripoodi, kus soovisime pealtnäha väärtusetu eseme soojade saiade vastu vahetada. Proovisime seda müüjale ülemiseks nööbiks sobitada, aga paraku oli iga saiakene arvel, mistõttu jätsime poodi naeratava müüja ja lahkusime sealt täpselt samasuguse esemega, kui sinna läksime. Tekkis analoogia pöidlaküüdiga edasi liikumisega: kui esimene auto peale ei võta, ei tasu nukrutseda, sest lõpuks ikka veab!
Edasi suundusime Heino Elleri muusikakooli, kus pakuti kirjaklambri vastu mõnda vana raamatut. Pärast väikest kaalutlemist otsustasime valida 1989. aastal välja antud Riho Pätsi õpiku „Muusikaline kasvatus üldhariduskoolis“, mis tundus tulevaste vahetuste mõttes olevat kõige atraktiivsem.
Ära karda küsida!
Tänasime ja jätkasime teekonda Kesklinna keskusesse, kus tekkis mõte minna prillipoodi, kus – nagu eeldada võis – polnud müüjatel isegi pärast raamatu peaaegu et reliikvia staatusele rõhumist võimalik meid aidata, sest sealgi olevat kõik arvel. Küll aga oli meil õnne kõrvalpoes: Juustukuningate meeldiv teenindaja oli lahkesti valmis vahetama raamatu elegantselt pakitud roheliste pähklite vastu. Pärast tänusõnu ja edasiliikumist oli näha, kuidas meie ebaharilikust käigust jäi poodi hea atmosfäär.
Kuna pähklid nägid välja uhked, läks järgmine samm juba kaunis kergesti, kui korrus kõrgemal oli MyFitnessi neiu valmis need välja lunastama nelja 3-eurose treeningvautšeri vastu. Ehk teisisõnu olime jõudnud omamoodi verstapostini, sest lõpuks saime esemed, millel oli nähtav rahaline väärtus.
Pärast väikest tagasilööki, kui proovisime ühte vautšerit vahetada tundmatu noormehe kaasaegse nokamütsi vastu, läks iga 3-eurone kaart oma teed. Suundusime Tartu Kaubamaja ette lillemüüjate juurde, kus pärast esialgset keeldumist meenus toredale vanemaealisele tädile, et tal on Tallinnas noor sugulane, kes võiks higistamisest huvituda. Lahkusime ta juurest suurte silmade ja meeletu imestusega, sest tolleks hetkeks olime kaks vautšerit vahetanud 11 lilleõie vastu. Ühe kaardi vahetasime veel Kaubamaja jäätisekohviku rõõmsa neiuga, kellelt saime vastu Cinamoni popkornivautšeri ning neljanda MyFitnessi kaardi eest saime Kalevi maiustustepoest piimašokolaadi.
Pärast pisikest jutuajamist oli meil õite asemel teepakk ja Dorpat SPA hoolitsus kahele soolakambris.
Selleks hetkeks oli meil tagasihoidlikust kirjaklambrist tekkinud semi-ideaalne kohtingupakett 11 lilleõie, kinokülastuse snäki ja filmijärgse magusa näol – puudu olid vaid kinopiletid. Kuhu me ei suundunud, oli aga kino.
Seadsime sammud hoopis Dorpat SPA-sse, kus palusime neljal retseptsioonineiul lillede lõhna nuusutada, misjärel rääkisime neile oma rännakust. Olime taaskord üllatunud, kui pärast pisikest jutuajamist oli meil õite asemel teepakk ja Dorpat SPA hoolitsus kahele soolakambris.
Peagi hakkas täis tiksuma poolteist tundi ning kõhtude korisedes meenus meile esialgne eesmärk. Raekoja platsile naastes läksime õnne proovima Suudlevatesse Tudengitesse, kus abivalmil ettekandjal polnud volituste puudumise tõttu meid võimalik aidata. Küll aga oli ta valmis helistama korrus kõrgemal olevale juhatajale, kes üsna pea meiega ka vestlema tuli. Meeldiv jutuajamine päädis spaahoolitsuse vahetusega 25-eurose Suudlevate Tudengite kinkekaardi vastu, mis toitis lisaks meile ära ka teised eksperimenteerijad Kadri ja Heleri ning fotograafi Argo.
Kuidas läks tüdrukutel?
Kui Kadri pakkus mulle välja mõtte − minna ja võluda tühipaljast kirjaklambrist välja üks korralik tudengilõuna, olin pikemalt mõtlemata nõus. Olin küll Tartus elanud vaid kuu aega ning seetõttu polnud mul õrna aimugi, mis on eksperimendi mõttes parimad kohad ning kus on kõige toredamad müüjad, aga mõtlesin, et kaks pead on ikka kaks pead.
Pärast esialgset katsetust Rüütli tänava soklikorruse vanakraamipoes sisenesime Abakhani kangapoodi, kus rääkisime müüjale oma loo. Meie jutu peale kutsus ta abivalmilt kaupluse juhataja, kes kuulas meid omakorda naerulsui ära ja kadus seepeale kaupluse tagaruumidesse. Lootuskiir hakkas juba veidi eredamalt paistma ning mõne aja pärast naasiski juhataja armsa lilla kotikesega, mille sees oli väike plokk märkmepabereid. Mõtlesime, et kindlasti parem kui kirjaklamber, tänasime viisakalt ja suundusime edasi.
Olime väga üllatunud, kui ta pistis meile täitsamuidu kotti kaks käsitööseepi.
Gildi tänaval püüdis meie pilku väike ja armas koht nimega Varalaegas. Poe perenaine oli väga tore ja ootas meid juba uksel. Astusime taaskord kutsika nägusid imiteerides sisse ja rääkisime oma loo. Poepidaja pakkus meile alguses raha , kuid seda me ei soovinud. Olime väga üllatunud, kui ta pistis meile täitsamuidu kotti kaks käsitööseepi.
Et kinkekomplekt veelgi täiuslikumaks saada, hüppasime läbi Tartu Linnaraamatukogust ja haarasime tasuta raamatute riiulist ühe vahva nõukogudeaegse raamatu pealkirjaga „Igaüks unistab koerast“. Kuna juba raamatute lainel olime, astusime järgmiseks sisse Petrone Printi, kus meid võttis vastu tore ja naerusuine daam, kes oli igati abivalmis ja kellele meie koeraraamat suurt rõõmu valmistas. Vahva kohtumise tulemusena kõndisime hubasest Petrone Printist välja, käes raamat „Minu Supilinn“.
Kuhu edasi? Kirjaklambrist oli saanud väärt raamat, aga kõhtu see ju ei täida, mistõttu suundusime tagasi Raekoja platsile, kus meile jäi silma avatud uksega juuksurisalong Veetlus. Astusime sisse ningtutvusime vapustavalt toredate naiste – Anne ja Tiiuga. Anne oli ise Supilinnas üles kasvanud ja asus meie raamatust kohe tuttavaid lapsepõlveradu otsima. Tiiu aga tundis siirast huvi meie endi vastu. Daamid olid otsekohe nõus meie väljapakutud ideega vahetada raamat tasuta juukselõikuse vastu. Peagi selgus, et nende salongil kinkekaarti kui sellist pole. Töötajad ei näinud selles aga mitte mingit probleemi – lahendasime olukorra nii, et Kadri visandas ise paberile kinkekaardi, kuhu Anne ja Tiiu rõõmsalt oma allkirjad panid.
Taaskord võeti meid hästi vastu. Lausa nii hästi, et meil lubati süüa nii palju, kui soovime.
Juuksurisalongist välja astudes oli eksperiment kestnud juba nii kaua, et kõhud olid täitsa tühjaks saanud. Otsustasime vinge soengu vautšeri kõhutäite vastu vahetada ning seadsime sammud Genialistide klubi poole. Taaskord võeti meid hästi vastu. Lausa nii hästi, et meil lubati süüa nii palju, kui soovime. Olgugi et uut soengut neil parasjagu polnud tarvis, investeerisime kinkekaardi Genklubi töötajate tulevastesse soengutesse. Istusime rahulikult maha ja sõime kõhud kenasti ülimaitsvat tatraputru ja riisi täis − väikesest kirjaklambrist oligi saanud üks korralik tudengilõuna.
Eksperiment läks meil hoopis teist rada kui eelneval tiimil, kuid andis meile palju kauakestvaid positiivseid emotsioone. Kõhud saime korralikult täis ja kohtusime oma teekonnal paljude erakordselt toredate inimestega. Loomulikult ei tähenda läbiviidud eksperiment seda, et kõik tudengid peaksid lõuna ajal kirjaklambritega mööda linna ringi jooksma, aga kindlasti kinnitasime, et
väikestest asjadest alustades on väga lihtsa vaevaga võimalik teha suuri asju. Ära karda küsida!
Autorid: Uku Lilleväli ja Andres Käosaar, Heleri All ja Kadri Org