Kuidas leida unistuste töökoht, saada arstijärjekorras ettepoole või kohtuda inimesega, kellele juba väiksest saati alt üles vaadatud? Mida teha, et saada juuksuris soovitud soeng, tubli soodustus tulevase kodu ostult või kohting inimesega, kes juba pikalt mõtteis mõlkunud? Valem on lihtne.
Kõikvõimalike pisikeste ja suurte unistuste täitumiseks, aga ka murede lahendamiseks on lihtne lahendus − küsimine. Küsija suu pihta ei lööda ja kunagi ei tea, milleni üks tagasihoidlik küsimärk juhatada võib.
Sellesama moto paikapidavust tõestan järgnevas kirjutises, kus võtsin luubi alla tudengite pea et suurima murekoha – üürikorterid – mida on Tartus teadupärast suuresti vähem kui nende soovijaid. Eksperiment ei seisne aga pelgalt üürikorteri hankimises, vaid niigi olemasolevale probleemile on vinti juurde lisatud. Nimelt proovisin nendesamade väheste pakutavate üürihindu üheainsa kõne abil soodsamaks „kaubelda“, soovides sedaviisi säästa aasta peale arvestatava summa raha.
Ettevalmistused sõjaplaaniks
Esmalt otsisin kinnisvaraportaalide kaudu kümme potentsiaalset üürikorterit, mis asuksid Tartus ja oleksid hinnavahemikus 100−300 eurot. Lisaks, et iga kõne oleks tulemuslik ja eksperiment efektiivne, valisin välja vaid need korterid ja toad, mil oli märgis „otse omanikult“. Eelnev on tähtis just seetõttu, et maakleritel on ettekirjutised omanikelt, mistõttu peavad nad pärast potentsiaalse kliendiga rääkimist veel nõu pidama – omanikud saavad otsuseid teha aga sellesama kõne ajal.
Potentsiaalsete kodude nimekiri olemas, tuli sorava jutu saavutamiseks läbi mõelda nn helistamisstrateegia. Ilma igasuguse taustjutu ja sissejuhatuseta rahateemat puudutada oleks justkui kohatu ja võin mürki võtta, et hirmutaksin korterite omanikud kohe ära. Sestap otsustasin kõne alguses selgesti ja mõistetavalt end nime ja õppeasutusega tutvustada ning kirjeldada, kust leidsin kontakti ja mis eesmärgil helistan. Pean vajalikuks mainida, et ei tahtnud, et kõnes domineeriks soov hinnast alla kaubelda, vaid huvi korteri kohta rohkem teada saada.
Plaanisin pärida erinevate korterit puudutavate asjaolude kohta, mis kuulutuses ehk veidi segaseks jäänud. Lõpuks, kui jää murtud, mõtlesin jõuda kõne tuumani ehk küsida üürihinna ja potentsiaalse allahindluse kohta.
Tulemuslikkus või läbikukkumine
Ettevalmistused tehtud, paber ja pastakas olemas ning telefon valmis – aeg julgus kokku võtta.
Pilk kuulutusel ja telefon kutsumas:
– Tere, kas räägin Marjuga?
– Tere! Jah, Marju kuuleb.
– Minu nimi on Uku Lilleväli, olen Tartu Ülikooli tudeng ja helistan kuulutuse tõttu, mille leidsin kinnisvaraportaalist. Kuna koht jäi silma, mõtlesin, et helistan ja küsin lisainformatsiooni.
– Jaa, aitäh helistamast, aga huvilisi on juba mitmeid ja uuel nädalal tullakse korterit juba vaatama.
Mõtlesin, et ei ole hullu, kuna esimese katsetusega ei saagi kõik kohe õnnestuda.
– Aitäh teilegi ja ilusat päeva!
Sarnaste sõnadega võtsin ette ka kolm järgnevat kuulutust ja neis sisalduvad telefoninumbrid, kuid kaks neist olid aegunud ja üürilise juba leidnud. Kolmandal – sarnaselt esimese kõnega – olid mitmed entusiastlikud huvilised juba olemas.
Pärast nelja kõnet oli tunne eksperimendi suhtes kõhe, sest varasem kindlameelsus hakkas tasapisi asenduma kahtlusega. Proovisin leida lohutust mõttest, et alati ei saagi hästi minna ning paratamatult tuleb mõned katsetused ebaõnnestunuks tunnistada. Küll aga oli mul veel potentsiaalseid tulevasi elupaikasid alles kuus, mistõttu otsustasin sirge seljaga oma katsetustega lõpuni minna.
Positiivne pööre
Järgnev vestlus oli pöördepunkt: pärast eelnevalt välja toodud sissejuhatust sain teada, et korter on saadaval, mispeale küsisin mõned täpsustavad küsimused nii naabrite kui elektri- ja kommunaalkulude kohta. Lõpuks jõudsin esimest korda ka teemani, mis eksperimendi keskpunktis:
– Teil on siin kirjas, et korteri üürihind on 150 eurot. Kas oleks väga kriminaalne küsida, kas sellele oleks võimalik teha ka tudengisoodustust?
– Hind on tudengitele niigi paras… Aga kaubelda saab ikka!
– Jaa, mõtlesin, et küsija suu pihta ei lööda ja kunagi ei tea…
– Meil on kahte tüüpi tube: vastavalt suurusele kas 150 või 170 eurot. Las ma mõtlen veidi… Esimese võib teha 135 ja teise 150 euroga!
Sel hetkel mõistsin, et see, mis ennist tundus juba võimatu, oli järsku muutunud võimalikuks: kõne tõestas, et isegi väga kehvas olukorras peab küsimise ja õnne korrelatsioon paika.
– See tundub parem kui hea, suur aitäh! Uurin veel teisi variante ja helistan ehk juba järgmisel nädalal tagasi.
Jõudsin tõdemusele, et kui tudeng saaks ühes kuus maksta 15−20 eurot vähem, säästaks ta pelgalt sellesama kõne abil aastas 200 eurot või rohkemgi.
Järele olid jäänud veel viis korterit, millest kahele oli üürnik juba leitud ning kolmandal oli mitmeid huvilisi. Kaks viimast kõnet olid aga kõige keerulisemad, sest korterid olid küll saadaval, kuid tulemuslikkuse jaoks oli tarvis rohkemat kui varem välja nuputatud helistamisstrateegia.
Järgmine lootuskiir
Olles kõne algul end tutvustanud, lisainformatsiooni küsinud ning ka tudengisoodustuse kohta pärinud, vastas esimese korteri omanik mulle kahtlevalt:
– Ma nüüd ei teagi… Iga allahinnatud euro oleks minu jaoks ju kaotus.
Möödus ehk pool sekundit, kui jätkasin jutajamist sellega, kuidas seesama pakkumine mulle teiste seast silma jäi ja miks väikene hinnaalandus mind äärmiselt tänulikuks teeks. Olgugi et veidi kaheldes, vastati mulle just nõndavõrd positiivselt:
– Nii palju saan teile vastu tulla, et võime igakuiseks püsivaks üürihinnaks teha 250 eurot.
Arvestades, et üür on 190 eurot ja kommunaalid keskeltläbi 75, siis igakuine sääst oleks taaskord 15 eurot (loe: aastas ligi 200). Tänasin ja mainisin, et vaatan teisigi kortereid ja helistan ehk järgmisel nädalal tagasi.
Kõige kõvem kivi
Positiivse emotsiooniga oli hea haarata telefon ka viimaseks kõneks, mil võtsin ette eelnevatest veidi suurema, ilusama ja sedavõrd ka kallima, 290 eurose kuuüüriga korteri. Pärast tutvustust, uudishimulikke küsimusi ja tudengisoodustuse idee avaldamist küsiti, kui palju tunduks mulle endale õiglane maksta.
Tunnistan, et olin esialgu veidi jultunud, kuid pärast pisikest põhjendust pakkusin välja 30 eurot soodsama kuuüüri. Hetk hiljem aga mõistsin, et sai vist taas teps palju, ja ütlesin, et isegi 270 eurot oleks väga vastutulelik ja positiivne. Kõne teises otsas oldi küll veidi skeptilised, kuid anti roheline tuli, kui huvi peaks süvenema.
Kolm ümarat ja seitse kandilist
Lõppeks tegin kokkuvõtte, et kümnest kõnest olid suisa kolm edukad ehk õnnestumise protsent oli niivõrd eeskujulik kui arv 30. Vaatamata vahepealsetele nn läbikukkumistele sain tõestust sellest, et mida rohkem küsida, seda suuremad on võimalused, et lõpuks jõuan sihini, olgu siis tegemist unistuste töökoha hankimise, vajaduse korral arsti- või poejärjekorras ettepoole saamise või uue kodu üürihinna langetamisega. Olgem julgemad, sest küsija suu pihta ei lööda, otse vastupidi.
Autor: Uku Lilleväli