Aine hindamiskriteeriumites sõna „grupitöö” nägemine võib tuua naeratuse näole või südame hoopis hirmust halvata. Vaatamata grupitööga kaasnevatele emotsioonidele puutuvad kõik tudengid nendega igal semestril kokku ja kuidagi tuleb need üle elada, sealjuures usku inimkonda täielikult kaotamata.
Lisaks sellele, et õppejõul on 60 kodutöö asemel vaja hinnata vaid 12, on rühmatööd hea viis harjutada ja arendada sotsiaalseid oskusi tulevaseks tööks kollektiivis, kus kaalul võib olla rohkem kui 35% hindest. Teoreetiliselt peaks koostöö teistega ka tudengite töökoormust vähendama, sest kaks või enam pead on parem kui üks. Kui on tarvis kirjutada ülevaade aine ajaloost või lahendada kümme pikka võrrandit, kõlab võimalus seda mitmekesi teha üsna hästi. See, et viieliikmelises rühmas teeb iga liige viiendiku tööst, on aga ebatõenäoline.
Kes elab kelle kulul
Grupis mõjutavad produktiivsust mitmed protsessid, näiteks võib juhtuda, et teiste kaasatus mõjub sooritusele negatiivselt. Sellisel juhul on tegemist sotsiaalse looderdamisega ehk rühmaliikmed pingutavad vähem, kui nad pingutaksid üksi töötades, eriti siis, kui individuaalset sooritust ei hinnata. Mida suurem on grupp, seda suurem on tõenäosus sotsiaalse looderdamise esinemiseks, sest ühe liikme tegemata töö kompenseerimiseks on rohkem inimesi.
Sotsiaalne looderdamine võib tuleneda nii motivatsioonipuudusest kui ka soovist mitte teha rohkem, kui enda „õiglane“ osa. Viimast tuntakse ka sucker effect’i nime all, kus ükski liige ei taha olla see luuser (sucker), kes teiste eest töö ära teeb. Seega piiravad liikmed oma panust töösse, et näha, kui palju on teised valmis panustama. Motivatsioonipuudust ja looderdamist võib põhjustada ka tunne, et liikme panus töösse ei ole tähtis või on nõrgem kui teiste oma. Näiteks kui Juku teab, et ei ole teatud ainekursusel tugev ja on rühmas koos võimekamate üliõpilastega, võib ta näha enda panust ning enda kui rühmaliikme väärtust väiksemana kui see tegelikult olla võiks.
Ideaalne grupp kui homo economicus
Vahel võib töö rühmas esile kutsuda hoopiski sotsiaalset soodustamist, kus ülesannete lahendamine muutub kaaslaste juuresolekul kergemaks ja kiiremaks. Kahjuks toimib see aga ainult nende ülesannete puhul, mis juba niigi hästi välja tulevad. Rühmatööd hõlbustab ka ühtekuuluvustunne, mis tuleneb ühise eesmärgi poole püüdlemisest. Ideaalne grupp võiks koosneda 3—6 sarnaste võimete ning huvidega liikmest.
Ideaalseid gruppe kohtab aga harva. Sagedamini juhtub seda, et rühma moodustab kirju seltskond, kelle seas on nii loodreid kui näilisi superinimesi. Üldiselt võib rühmatöölised jagada kuude kategooriasse: moraalne tugi, lumeinimene, ärev hiireke, suur diktaator, superinimene ja Šveits. Igal tüübil on oma tugevad ja nõrgad küljed ning reeglina saab kõiki tüüpe rühma kasuks tööle panna.
Moraalne tugi − tuntud looder, kellelt suurt pingutust ei oodata. Tavaliselt on ta valmis tegema vaid lihtsaid ülesandeid ning on reeglina aktiivne vaid grupitöö ühes faasis, harilikult alguses või lõpus. Sageli on ta „moraalse toena“ nähtav just grupitöö selles osas, kus tuleb kirjeldada rühmaliikmete panust. Omab näiliselt piiramatut kollektsiooni ülesande teemaga seostuvatest naljadest, kuid teadmistest ja motivatsioonist jääb vajaka. Ta ei näi kohmetuvat, kui teised rühmaliikmed omistavad talle tagasisides vaid 5% tööst. Kui rühma satub selle tüübi esindaja, tasub anda talle mõned lihtsamad ja lollikindlamad ülesanded ning tähtajad seada teiste rühmaliikmete omadest varasemaks − nii saab tema piiratud potentsiaali rakendada kõige paremini.
Lumeinimene – nagu ka tema nimekaimust, räägitakse sellest rühmaliikmest vaid legende, kuid näinud pole teda keegi. Tema panus rühmatöösse piirdub grupiga liituva kommentaariga foorumis, heal juhul aitab ta ka töö teemat välja mõelda. Kokkusaamistele ja esitlustele ei saa ta suure tõenäosusega kohale tulla. Kui rühma satub selle tüübi esindaja, tasub temaga otse ja varakult ühendust võtta – kes teab, äkki õnnestub lõpuks lumeinimene tabada, kui teda otse kõnetada. Kui ta meilidele ja Facebooki sõnumitele ei vasta, on mõttekas temaga kohe algusest mitte arvestada.
Ärev hiireke – ta on alati kohal, nii reaalselt kui ka virtuaalselt, kuid ometi jääb tema panus väheseks. Isegi kui tal on häid ideid või kui ta märkas viga, ei ütle ta midagi enne, kui temaga räägitakse ning ka siis lisab ta oma öeldule klausli: „Aga see on vaid minu arvamus ja ilmselt halb idee.“ Ta muretseb kogu töö ja enda osa pärast, soovib saada head tulemust ning on valmis selle nimel panustama, kuid on liiga arg ja ebakindel oma ideede väljendamisel, seega võib temast jääda loodri mulje. Kui rühma satub selle tüübi esindaja, on tähtis küsimustega otse tema poole pöörduda ja alati tema arvamust küsida. Abi võib olla ka sellest, kui paluda tal mõni osa üle vaadata või anda talle ülesandeks töö viimistlemine – ilmselt märkab ta midagi uut, kuid ei julge seda välja öelda. Kõige olulisem, mida Ärev hiireke rühmas vajab, on tubli annus teiste julgustust.
Suur diktaator – esialgu tunduvad tema korraldusvõimed jalustrabavalt head. Sageli käib kalduvus diktaatorlusele käsikäes tugeva karismaga ning Cicero-väärilise kõneoskusega, mistõttu on ta ilmselt valmis grupitöö esitlusest lõviosa enda kanda võtma. Üsna kiiresti koorub sära ja sarmi alt välja fakt, et teistele grupiliikmetele ülesannete ja tähtaegade määramisega tema võimed ka piirduvad. Mida aeg edasi, seda enam väsivad teised tema diktatuurist ning grupisisesed pinged on kiired tekkima. Kui rühma satub selle tüübi esindaja, tasub tema diktatuur lämmatada enne, kui see õitsele puhkeb. Temalt võib tulla häid ideid, kuid ka siis ei tohiks neid võtta puhta kullana ning kriitiliselt läbimõtlemata.
Superinimene – ta ei maga, ei söö, ei tunne viha, kurbust ega valu. Ta on korraga kõigi grupiliikmete parim sõber, psühholoog ja kui ta vaid küsiks, järgneksid kõik talle kas või maailma lõppu. Ta teab täpselt, mida on vaja teha, millal on tähtajad, kust leiab materjalid ja kui palju tööst parasjagu tehtud on. Ta teeb ära enda ülesanded ja teiste tegemata töö, sealjuures kordagi kannatust kaotamata. Kui rühma satub selle tüübi esindaja, on gruppi tabanud suurim õnnistus, mida õpingutes kohata võib. Tähtis on kasutada tema energiat inspiratsioonina, mitte põhjusena looderdada.
Šveits – neutraalne osapool, kes võtab rühmatööd kui lihtsalt ühte sammu teel aine läbimise poole. Ta omab realistlikku ülevaadet oma võimetest ja valib vastavalt sellele ülesande ja teeb selle ära. Harilikult pole ühtegi kohustust, mis talle jõukohane poleks ning teda ei kõiguta, kui mõni ülesanne tundub veidi vastukarva. Ta avaldab arvamust täpselt nii palju kui vaja ja julgeb vastu rääkida ka populaarsetele, kuid halbadele ideedele. Kui rühma satub selle tüübi esindaja, tasub rakendada tema kohusetundlikkust ning lasta tal teha oma asja – ta ilmselt teab, mida teha on vaja.
Vahel võib rühmades kohata ka nende tüüpide variatsioone ning harva koosneb grupp täielikult erinevate tüüpide esindajatest. Ükskõik, kui raske on ülesanne ja kui ebameeldivad on rühmakaaslased, tasub meeles pidada, et kõik liikmed on samas olukorras ning pinged grupis pigem pärsivad sooritust kui aitavad tööga kiiremini ühele poole saada.
Autor: Maili Tirel