“Joome täna õhtul poole rohkem, sest siis on meid järgmisel aastal poole vähem!” kõlasid Henrik Kalmeti sõnad Kinoteatri aastalõpusõus.
Sattusin hiljuti järele vaatama eelmisel Arvamusfestivalil peetud arutelu, kus näitlejad vestlesid alkoholitarbimise üle. Seoses alkoholireklaami keelustamise ja kogu selle ümber käiva tralliga on teema jälle tugevalt päevakorda tõusnud. Eestlased on teadagi tarbitavate alkoholikoguste poolest Euroopas esirinnas ja ega tudengkond selles edetabelis allapoole kukkumisele üldiselt kaasa ei aita. Jah, ma olen kuulnud, et klaas veini päevas mõjub südamele hästi, aga on see ilmtingimata vajalik? Kuulsin alles mõned päevad tagasi, et üliõpilaskonna aktiivsete tudengite seas oli arutlusel küsimus kas hea õppimise tavasse lisada punkt, et tudeng peab loengus kaine olema. Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga minu pooleteistaastase ülikooliaja vältel on küll tulnud ette olukordi, kus mõned tudengid jõuavad loengusse otse peolt veel veidike vindisena. Ja seda rohkem kui üks kord. Erinevate tudengiürituste (suur)sponsorid on sageli alkoholitootjad ja ilma nendeta justkui polekski õiget sündmust. Tundub, et alkohol liidab, aitab ühtaegu tähistada ja kurvastada.
Samas, noorus ongi ju aeg, kus teha hullusi, olla spontaanne ja korda saata tegusid, mida mõned kümned aastad hiljem töistel või ealistel põhjustel enam teha ei saa.
Pean omastki kogemusest ütlema, et alkoholile ei öelda on kohati üsna keeruline. Minu elutempo on kahjuks selline, et saan sõpradega kohtuda tavaliselt alles pärast kella kümmet õhtul. Hinded, töö, sotsiaalne elu ja uni – teate ju küll, et seda kõike on raske tasakaalus hoida. Kohvikud on nii hilisel kellaajal juba kinni ja kuna me tavaliselt ei taha, et meid keset õhtut kusagilt välja tõstetaks, tulebki minna mõnda baari, mille lahtiolekuajad on natukenegi pikemad kui näiteks Werneril. Sotsiaalne surve ei luba sul baaris niisama tühja laua taga istuda. Sa pead midagi tellima. Ja olgem ausad, tihti on see miski pudel õlut või klaas veini. Tee, kohv või vesi maksavad alkoholiga pea sama palju ja selleks, et koolipingeid maandada ning end seltskonnas hästi tunda, tellivad paljud pigem promilliga joogi. Lisaks on alkohoolsete jookide valik Tartu baarides kümneid kordi laiem kui alkoholivabade. Legendaarne ajakirjanik Valdo Pant kirjutas kunagi haiglas olles oma päevikusse: „Läheneb maailmarekordi kordamine – kell 18.00 täis kaks nädalat ilma tilga etanoolita.” Usun, et suurem osa tudengitest sellise rekordiga praegu kelkida ei saa.
Tundub, et onu Alko seisab pidevalt meie kõigi selja taga. Seda näitlikustab hästi Jan Uuspõllu toodud näide õhtusest toiduostmisest tolles samas Arvamusfestivali arutelus. Kell on ehk pool kümme, mina valin toidupoes oma tomateid ja sepikuid ning järsku meenutatakse rahvale üle kogu poe suurtest kõlaritest, et alkoholimüük lõpetatakse 20 minuti pärast. Ah õigus, peaks äkki siis pudeli veini ka veel võtma. Mina olen sellises olukorras olnud. Arvan, et vähemalt mõned teist samuti. Ühtlasi tuleb siinkohal mängu ka teismeliste gängimentaliteet. Kui kõik võtavad, kuidas siis mina ei võta. Kui noor inimene omale reede õhtul pubis istudes midagi alkohoolset ette ei telli, siis on ta ilmselgelt rase või lihtsalt imelik. Seletada mittejoomist on nii keeruline, et kergem on lihtsalt see pokaal või pudel ära tellida.
Õnneks on grupp inimesi pannud käima kampaania „Joome poole vähem!“. Tallinnas on selle kampaania plakateid rohkem näha kui Tartus. Oleme varemgi näinud aktsioone, nagu näiteks terve septembrikuu kainena veetmine (kuigi rebasenädala ja vanade kursusekaaslastega uuesti kohtumise tõttu on see suhteliselt võimatu üritus), aga sellised ühekordsed ettevõtmised ei vii tavaliselt tulemuseni. Mis mõtet on kuu aega kaine olla, kui esimesel oktoobril tehakse kaine kuu lõpetamise tähistamiseks hiigelsuur pidu, kus kogu tarvitamata jäänud alkohol tagantjärele ära juuakse. Kahepalgeline, kas pole? Loomulikult ei üldista ma sellist käitumist kõigile tudengitele, aga nii tehakse. Ja mitte vähe.
Aga tagasi praegu päevakorras oleva „Joome poole vähem!“ kampaania juurde. Päeva pealt kogu alkoholitarbimine lõpetada tunduks nii mõnegi jaoks võib-olla veidi liiga radikaalne ja seega on „poole vähem“ igaühele subjektiivselt ilus eesmärk, mille poole püüelda. Kes joob iga päev kaks pudelit õlut, joogu nüüd üks, ja see, kes omale igal õhtul pokaali valab, valagu nüüd pool. Mina ei ole karsklane ja mul ei ole midagi alkoholi vastu. Olen lihtsalt viimasel ajal selle teema peale erinevatel põhjustel keskmisest rohkem mõtlema hakanud ja leian, et kui enne klaaside kokkulöömist mõelda, miks me seda teeme, mis on meie sügavamad põhjused selleks, siis tulemus on võib-olla kurb.
Et kainus või vähemalt poole vähem joomine ei oleks Kolgata tee, oleks tark leida endale kamraadid. Sõbrad, kes samamoodi teevad. Kampaania nimigi ütleb „jooME poole vähem“. Mitmekesi koos on ikka lihtsam. Alkoholitarbimise poole võrra vähendamine oleks Eestile sajandaks sünnipäevaks ilus kingitus. Proovime siis koos juua poole vähem.
Heleri All