Kui Üliõpilaskonna Sihtasutuse lõpetaval tegevjuhil Mirell Prosal oleks supervõime, valdaks ta telekineesi. Võrdväärne asjade mõttejõul liigutamisega on Mirelli oskus lahti mõtestada ühiskonna jaoks olulisi probleeme ning seeläbi nihutada erinevaid organisatsioone varjutavaid kuvandeid, et märgataks rohkem sealseid elumuutvaid inimesi, tegevusi ja eesmärke.
Tudengilinna organisatsioonimaailmas on Mirell tänaseks tegutsenud enam kui 5 aastat. Oma teekonda alustas ta värske majandustudengina AIESEC Tartu ja TÜ Turundusklubi ridadesse kuuludes ning liikus mõlemas organisatsioonis päris kiiresti ka juhatuse koosseisu. Kuigi tütarlaps tõdeb, et mõlema organisatsiooni tegevus haakus tema erialaste huvidega, astus ta aasta pärast majandusteaduskonnas õpingute alustamist hoopiski õigusteaduskonda. „Arvan, et olen kuskil kuuendast klassist alates, kui mitte varem, tundnud, et tegelikult tahan tegeleda õigusvaldkonnaga,“ räägib Mirell. Sestap saabus tema jaoks kiirelt arusaam, et kuigi eriala vahetamine tundub esialgu võrdlemisi hirmutav, toob selle sammu tegemata jätmine kaasa kahetsuse. Tagasivaates peab ta oma majandusaastat aga väga õpetlikuks: „Mõtestasin ennast päris tugevalt kogu selle aasta jooksul lahti. Tegin endale selgeks, mida ma praegu teen ning mida ma teha tahan. Kindlasti ei oleks ma jõudnud nende inimeste ja organisatsioonide juurde, kus ma olen täna, kui ma poleks vahepeal majandust õppinud. Ma olen päris kindel selles.“
LOOGILINE JÄTK ÜHISKONNAELLU PANUSTAMISEL
Tänasel päeval on Mirell jätkuvalt aktiivne mitmel rindel. Ta on lõpetamas oma magistriõpinguid 
õigusteaduskonnas, asunud erialasele tööle ning annab oma panuse ka Eesti Harjutuskohtu Seltsi poolt korraldatava XXI harjutuskohtu võistluse ettevalmistamisse. Mirelli sõnul on ta alates oma esimestest organisatsioonikogemustest AIESECis ja Turundusklubis käinud üht väga sidusat rada, mille kestel kogetu on õpetanud teda nägema erinevaid ühiskondlikke probleeme ja aidanud leida võimalusi, kuidas neid lahendada. „Kui ma alguses liitusin nende organisatsioonidega pelgalt praktiliste oskuste saamise jaoks, siis päris ruttu läks see rohkem selliseks missioonitööks. Näiteks AIESECi puhul ma teadsin, et organisatsiooni eesmärk on minu jaoks oluline. Minu jaoks on oluline panustada ühiskonna arengusse, aidata lahendada mingeid põletavamaid probleeme ja vaadata laiemalt, kuidas teha midagi paremaks.“
Mirell tõdeb, et tihtilugu pole tal oma elus järgmist kindlat sammu ette mõeldud: „Ma lihtsalt üritan olla õnnelik ja rahul selles ajahetkes, kus ma olen ja võtta sellest maksimumi. Ma ei ole kunagi olnud oma elu mõttes suurem planeerija ja mul puuduvad sellised asjad nagu 10 aasta plaanid.“ Taoline lähenemine on toonud tema ellu aga mitmeid tähelepanuväärseid verstaposte. Üks selline oluline tähis on kindlasti kuulumine Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse juhatusse, mis viis ta mõne aja möödudes Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Sihtasutuse tegevjuhi ülesandeid täitma.
Esialgu puudus Mirellil igasugune plaan TÜÜEsse kandideerida, kuni ühel TÜÜE korraldatud külalisõhtul talle kui tollasele AIESECi juhatuse liikmele TÜÜE tookordse juhatuse esimehe Kaspar Kruupi poolt ahvatlev ettepanek tehti. „Ma ei olnud selle peale kunagi isegi mõelnud, kuid tolle sama ürituse ajal mõtlesin, et väga huvitav, mis siis saab, kui ma kandideerin,“ räägib Mirell. Presentatsioon, mille järgi kujutas tulevane töö üliõpilasesinduses endast tudengiorganisatsioonide kaasamist erinevatesse tegevustesse, tundus sarnane sellele, mida Mirell oli seni AIESECi ja Turundusklubi ridades teinud. „Samal õhtul rääkisin ma ka Martin Noorkõivuga, kes tutvustas mulle natuke TÜÜE traditsiooni ja see tundus mulle päriselt huvitav. Küll hirmutav, aga samas huvitav. Mõtlesin, et miks ka mitte ning mis mul kaotada on.“ Tagantjärele peab Mirell TÜÜEsse kandideerimist üheks hirmutavamaks kogemuseks oma elus, mille edukaks läbimiseks pidi ta väga pika debati vältel oma sobivuses veenma täiesti võõraid ja kohati eelarvamustega inimesi. „See oli võrdlemisi raske protsess, aga niimoodi ma TÜÜEsse sattusin,“ sõnab Mirell.
KUI ORGANISATSIOONI EESMÄRGIST SAAB ISEENDA SIHT
Mirelli uues organisatsioonikodus ehk TÜÜEs jagunes töökorraldus esinduspoliitika ja tudengkonnale suunatud tegevuste vahel, mille juures tütarlapse kanda oli tudengielu korraldamise pool. „Kui asusime uue juhatuse, Martini ja Liinaga tööle, siis nägime, et see süsteem ei tööta. Mõlema poole peal oli vaja teha väga palju arendustööd ning need kaks poolt ühe organisatsioonina ei toiminud, kuna olid võrdlemisi erinevad,“ räägib Mirell. Seega juhtuski nii, et OLE ROHKEM liikumise alustalana eksisteeris TÜÜE juures juba tollal tudengielule suunatud sihtasutuse pool, mis läbi uue kuju ja struktuuri kasvatas oma võrsed üliõpilasesindusest välja.
Nõnda jättis Mirell TÜÜE aseesimehe positsiooni, läbis taaskord ühe eduka kandideerimisprotsessi ning asus täitma Üliõpilaskonna Sihtasutuse tegevjuhi rolli, millega ta on tänaseks tegelenud umbes 3 aastat. Sihtasutuse töö koordineerimisel ja OLE ROHKEM brändi arendamisel on Mirell saanud kätt proovida peaaegu kõiges: „Oleme loonud selle organisatsiooni nullist. Seal ei olnud alguses vabatahtlikke, meeskondi ega projekte ja seega olen ma tegelenud kõigega, mida saab ühe organisatsiooni juures teha.“ Läbi aastate on südikas noor toetanud erinevate meeskondade tööd ning õpetanud erinevaid meeskonnajuhte. Samuti on ta aastaid tegelenud sellega, et leida organisatsiooni jaoks sobilik struktuur ja otsinud lahendust põletavale küsimusele, kuidas saavutada see, et kõik inimesed tunneksid end võimalikult kaasatuna ja seejuures oleks organisatsiooni mudel ka jätkusuutlik.
Mirell tõdeb, et ta on algusest peale uskunud OLE ROHKEM liikumise eesmärki ja pidanud selle raames ettevõetavat väga oluliseks. „Meie eesmärk on kogu aeg olnud teha olemasolevaid asju veelgi paremaks. Me ei tööta selle nimel, et oleks võimalikult palju erinevaid tegevusi, vaid me tegeleme asjadega, mis on hästi olulised ja arendame neid kogu aeg väga tugevalt edasi.“ Kindla sihi olemasolu ning selle teadvustamine on OLE ROHKEM tegevuste edukuse üks keskne tegur, mis üldse kõnetas Mirelli Sihtasutusega tööle hakkama: „Ma olen teinud meie organisatsiooni eesmärgist enda eesmärgi ja alati tundnud, et selle tegemine on väga oluline. Ma olen seda alati endaga hoidnud.“
KOOSTÖÖ ON ARENGU VÕTI
OLE ROHKEM liikumise toimimisaastaid on läbivalt iseloomustanud sünergia ja koostöö ülikoolide, üliõpilasesinduste, linna ja enamike Tartu tudengiorganisatsioonide vahel. Viimast kinnitab Mirelli sõnul asjaolu, et kõik projektid on omavahel seotud: „Iga projekt enam-vähem toetab teise projekti arengut ja nad on selles mõttes väga tugevalt omavahel kooskõlas.“ Üheks suurimaks õnnestumiseks oma OLE ROHKEM teekonnal peab Mirell koostöö tegemise ja üksteise mõistmise mudeli arendamist lisaks organisatsioonikesksel tasandil ka organisatsiooniüleselt. „Alguses, kui ma töötasin AIESECis või Turundusklubis, siis oli väga tugevalt see tunne, et kõik organisatsioonid on üksi ja iseenda eest väljas. Väga palju selliseid koostööprojekte tegelikult ei tehtud,“ meenutab Mirell. „Praeguseks hetkeks on aru saadud, et meil on väga palju erinevaid organisatsioone ja minu meelest on see imeline, kuidas on suudetud istuda ühise laua taha ja päriselt mõelda ja arutada selle üle, mida võiks Tartus ja üleüldse ühiskonnas paremaks teha.“
Praegu on Üliõpilaskonna Sihtasutuse poolt hallatava organisatsioonide koostöövõrgustikuga liitunud ligi 55 organisatsiooni ning Mirelli sõnul on mõte tudengkonnast, mis koosneb ühiselt sarnase eesmärgi nimel tegutsevatest organisatsioonidest, olnud olemas kogu aeg. „Juba TÜÜE ajal oli väga palju aktiivseid organisatsioone ja tudengeid, kellel kõigil olid olulised eesmärgid ja suunad. Oli näha, et kui oleks rohkem koostegutsemist, siis võiksid kõik need ettevõtmised olla palju võimsamad, lahedamad ja nähtavamad.“ Nutikale mõttele ühise koostöö abil kaugemale jõuda andis esmase lükke nüüdseks juba aastaid tagasi toimunud esimene arenguprogramm, mille konkreetne eesmärk oli koolitada organisatsioonidesse kuuluvaid inimesi ja aidata neil paremini oma organisatsiooni juhtida. Lisaks sellele kumas tugevalt läbi soov diskuteerida koostööalastel teemadel ning arutleda, kuidas üksteist organisatsioonide tasandil paremini mõista.
Üksteise mõistmist peab Mirell väga oluliseks ka organisatsioonisiseselt. Selgus organisatsiooni juhtivmeeskonna omavahelistes suhetes aitab kõigil organisatsiooniliikmetel aru saada, miks nad seal on, mis on nende jaoks oluline ning mis on see, mis aitab kaasa meeskonnadünaamika edukale toimimisele. Samuti usub Mirell, et selles valguses on Üliõpilaskonna Sihtasutuse meeskond saanud päris hästi hakkama meeskonnatunnetuse loomisega: „Ma ei oska kirjeldada, kuidas see juhtunud on. See on olnud sammsammuline teekond. Oleme kaua koos töötanud ja üksteist väga hästi tundma õppinud. Ma arvan, et suudame üksteist lugeda nagu raamatuid.“ Liiatigi tõdeb Mirell, et Sihtasutust algusest peale eest vedanud tugev meeskond ongi olnud edu võti, mis kinnitab taas seda, kui oluline on saada meeskond toimima. „Päris tihti korraldatakse erinevad üritused ära, veedetakse oma juhatuse aeg ära või täidetakse ainult oma tööülesandeid ning mingil hetkel tehakse seda juba hambaid krigistades ja mõeldakse, et millal see ükskord läbi saab. Sellisel juhul ei mõelda kogu selle meeskonnadünaamika peale laiemalt,“ räägib Mirell. Seega on elu- ja miks mitte ka maailmamuutvateks aktsioonideks vaja inimesi, kes suudavad ja tahavad toimida meeskonnana ning teadvustavad endale oma tegevuse laiemat eesmärki, mis ei lase kursilt kõrvale kalduda.
ELUMUUTVAD INIMESED JA MUUDKI
Mirelli arvates ei saa tõsikindlalt väita, et organisatsioonidesse kuulumine ja nende lahtimõtestamine oleks kõigi jaoks. Küll aga oskab ta ise hinnata ning sõnadesse panna seda, mida erinevate organisatsioonide juurde kuulumine on talle andnud: „Võttes arvesse seda, kui palju ma olen inimesena arenenud, saanud juurde uusi oskusi ning kui tugeva sõpruskonna olen ma enda ümber erinevate gruppide näol tekitanud, siis ma leian, et organisatsioonid võivad olla sellised imelised kohad, mis muudavad su elu.“ Seejuures paneb Mirell aga südamele, et ühe organisatsiooni elumuutvust hinnates tuleb eelkõige silmas pidada sealseid eesmärke, tegevusi ja inimesi, kes teevad ühe organisatsiooni oma nime vääriliseks.
Noorele, kes soovib organisatsioonimaastikuga tutvust teha, soovitab Mirell aga järgmist: „Leia mingi oluline eesmärk, mis sind kõnetab ja mille poole sa tahad püüelda. Julge astuda esimene samm, sest mis seal ikka väga halvasti saab minna. Kõige halvemal juhul sa õpid sellest midagi ja saad saadud kogemused lihtsalt kuskil mujal ära kasutada. Mine sinna, kus sind inimesena väärtustatakse ja otsi koht, kus sa tunned, et oled oluline.“
Mariann Rei