Inimesed on reeglina üsna mugavad olevused ja seda mitte ainult füüsiliselt. Vaimne ebamugavus, mida põhjustab uute asjade proovimine ja sellega kaasnev läbikukkumisoht, võib olla suurem takistus kui näiteks hirm valu ees. Sestap põhjustas kursavenna kevadine ettepanek septembris SEB Tallinna Maratoni Sügisjooksul 10-kilomeetrist distantsi joosta mulle palju meelehärmi – kas mul on piisavalt enesedistsipliini, et selleks suvel treenida? Kas ainult suvest piisab? Kas pean telesarjade maratonid tõesti päris maratonide vastu vahetama?
Kümme kilomeetrit ei tundu paljudele ilmselt kuigi pika distantsina, kuid minu viimased mälestused kilomeetrites mõõdetud vahemaadest pärinesid kehalise kasvatuse tundidest. Ent jooksu osavõtutasu oli makstud ja minek kindel – aeg oli tossud-dressid välja otsida ja kevadist Tartut jooksujalul avastama minna. Et minu senine ‘’trenn’’ piirdus Lossi mäest üles ronimisega ja bussi peale jooksmisega, andis esimest korda jooksma minnes tunda – keha ütles, et olen jooksnud vähemalt 5 kilomeetrit, aga Endomondo väitis 1,6.
“Stardikoridoris valitsenud elevus ja ärevus asendusid kiiresti alaväärsustundega, kui paljud jooksjad minust järjest möödusid, kaasa arvatud kurikatega žongleeriv mees.”
Minu avastus, et joostes ei näe ma üldse välja nagu neiu Nike’i reklaamist, ega tunne ennast tugeva ja vabana nagu tuul, ei aidanud motivatsioonile kuidagi kaasa. Mõnda aega tundus isegi, et kehalise aktiivsuse ajal vabanevate endorfiinide ja hea tuju vahel leitud seos on lihtsalt spordifirmade propageeritav vale, sest pärast treeninguid oli tuju pigem halvem kui parem. Esimese eduelamuse sain samuti alles juuli keskel, kui suutsin joosta 5 kilomeetrit järjest.
Kuidas ma nii kaua üldse vastu pidasin, kui motivatsioon vahel lausa miinustes oli?
Siin tuli appi kursavend, kes samuti jooksuks valmistus. Koos me jooksmas ei käinud, kuid teadmine, et ta jagab minu eesmärki ja valu, aitas ennast jooksurajale vedada. Veel parem motivaator oli võistlusmoment – alustades olime üsna sarnases füüsilises vormis, aga septembriks tahtsin ikka sõbrast parem olla (jooksu finišiprotokolli järgi läbis kursavend raja minust 43 sekundit kiiremini, mis on hetkel minu peamine motivaator Tartu Sügisjooksul aja parandamiseks). Ka sõbrad elasid minu ‘’jooksuajale’’ innukalt kaasa ja keegi ei taha ju oma suurimaid fänne (loe: ema ja peigmeest) alt vedada.
Juuli lõpuks ei tundunudki 10 kilomeetrit enam nii hirmutavana. 5 kilomeetrit 35 minutiga läbida polnud enam probleem ja pärast trenni tundsin ennast inimese, mitte tühjaks pressitud sidrunina. Unistasin isegi, et septembris võiks 10 kilomeetri läbimiseks minna alla tunni. Endomondo, power playlist ’i ja uute jooksutossudega tundsin ennast võitmatuna.
Augustikuus jäi trenn unarusse ning kaks nädalat enne Tallinna Sügisjooksu andis see kõvasti tunda. 5-kilomeetrised ringid kahanesid 3-kilomeetristeks ja külmetus, mille augusti viimastel päevadel endale korjata suutsin, et aidanud olukorrale kuidagi kaasa. Hakkasin vaikselt ootuseid langetama – 1.15 tundus ka täiesti korraliku ajana, eriti arvestades, et olen veel algaja jooksuentusiast.
Kui 13. september kätte jõudis, oli mul üks eesmärk – joosta terve distants, kõndima ei hakka.
Ometi valmistusin sisemiselt oma uhkust alla neelama ja kinnitasin endale, et jooksen tunde järgi ja kui enam ei jaksa, siis enam ei jaksa. Pole mõtet üle pingutada. Sügisjooksul õnneks mägesid ette ei tulnud, kuid minu emotsioonid käisid üles-alla nagu Ameerika mäed. Stardikoridoris valitsenud elevus ja ärevus asendusid kiiresti alaväärsustundega, kui paljud jooksjad minust järjest möödusid, kaasa arvatud kurikatega žongleeriv mees. Kuigi alustasime kursavennaga jooksu koos, tõstis tema juba esimesel kilomeetril tempot ja kadus varsti silmapiirilt. Üksi edasi joostes sain teda rahulikult kiruda, et ta sellise tobeda idee peale tuli. Kogu jooksu vältel innustas edasi liikuma kummaline ühtekuuluvustunne, mis tekkis tuhandetega koos joostes.
Oma eesmärk õnnestus mul täita – kogu vahemaa sai joostes läbitud ja pealegi täiesti arvestatava ajaga (1.08.41).
“Mitte keegi ei näe joostes välja nagu Nike’i modell – kaasa arvatud Nike’i modellid.”
Mida ma kõigest sellest õppisin?
1. Mitte keegi ei näe joostes välja nagu Nike’i modell – kaasa arvatud Nike’i modellid.
2. Sotsiaalne soodustamine toimib ka sporti tehes – teiste juuresolek parandab sooritust.
3. Oma plaanidest tasub rääkida, sest sotsiaalne tugi on innustav (isegi kui su suurimad toetajad on su ema ja kass). Samuti antakse plaane jagades justkui lubadus, et plaanid viiakse ka ellu.
4. Jooksmine on tudengile hea valik, sest rahulikult sörkides saab peas näiteks bakatööd kirjutada.
5. Muusika jõudu ei tasu alahinnata – oma power song ’i leidmine on peaaegu religioosne kogemus.
Autor: Maili Tirel