Kui veel poolteist aastat tagasi ei oleks Tartu Ülikoolis viiendal kursusel arstiteadust tudeeriv Priit Tohver osanud eales ette näha, et temast saab kunagi Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) juhatuse liige, siis nüüdseks on Priit oma ambitsioonikuses astunud sammu veelgi kõrgemale, olles esimese eestlasena rahvusvahelise arstiteadusüliõpilaste seltside liidu (IFMSA) Euroopa regiooni juht.
Tegemist on ühe maailma vanima ja suurema tudengiorganisatsiooniga, mis ühendab üle 1,3 miljoni arstitudengi ja on aktiivne 122 riigis. Priit seletab organisatsiooni tegevuse lahti lihtsalt ja lühidal: „Kui EAÜS võitleb muuseas riiklikul tasandil arstitudengite paremate praktiseerimisvõimaluste eest, siis IFMSA näeb rahvusvahelisel tasandil vaeva, et EAÜS-il (ja teistel maailma arstitudengiseltsidel) oleksid oma tegevuste elluviimiseks võimalikult head teadmised ja arenguvõimalused.”
Kuna tegu on väga suure ja paljusid tervise valdkondi hoomava organisatsiooniga, on sealsed tegevused jaotatud kuue töögrupi vahel: seksuaaltervis, professionaalne ja teaduslik välisvahetus, rahvatervis, meditsiiniline haridus ning rahu ja inimõigused. „Lisaks sellele on meie tegevused ühendatud 18 programmialaks, alates laste ja keskkonna tervisest kuni meditsiiniliste oskuste õpetamiseni välja.”
Euroopa regiooni direktorina on Priidu peamised ülesanded aidata oma 12-liikmelise meeskonnaga liikmesorganisatsioonidel töögruppe üles seada ja neid arendada. Ühtlasi tegeleb Priit liikmesorganisatsioonide värbamisega, kus tema sõnul on praegu peamine prioriteet Valgevene arstitudengite abistamine ühenduse loomisel ja IFMSA-ga liitumisel. “Olen muidugi ka igal ajahetkel olemas, et meie liikmesorganisatsioone ja eelkõige nende juhte toetada. Praegusel ajal on mul iganädalased koosolekud uute ja noorte liikmesriikidega, et selgitada neile, kuidas IFMSA töötab ja kuidas nad saaksid meie töös veel enam osaleda.” Lisaks sissepoole suunatud tööle on Priidul vaja ka esindusfunktsioon täita, kuna Euroopa regiooni juhina on just tema peamine kontakt WHO Euroopa kontori, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Noortefoorumi juures.
Ootused ja unistused
Olles töötanud neli aastat EAÜS-is nii projektijuhina, meediasuhete juhina kui ka välisasjade asepresidendina, tundis Priit Euroopa regiooni direktori ametikohale kandideerides, et tal on tudengi kohta üsna arvestatav kogemustepagas välisesinduses. See valdkondki motiveeris teda kõige enam. Praeguseks on Priit enda jaoks aga avastanud, et kõige tugevamini paneb tal südame põksuma töö nooremate ja vähemesindatud liikmesorganisatsioonidega. „Tunnen, et olen neile just kõige enam vajalik ja kohati on siin ka äratundmisrõõmu, sest paljud etapid, mis noorematel ees seisavad, oleme EAÜS-iga alles viimase aasta jooksul läbi teinud.”
Suurematest IFMSA saavutustest rääkides ütleb Priit, et peamiselt on organisatsioon võtmekoht tervishoiu tudengitele arenguvõimaluste loomisel. „Üks silmapaistvaim neist on igal aastal Maailma Terviseassamblee eel läbiviidav noorte arenguprogramm Genfis, kus õpetame ligi 50 tervishoiutudengile eestkostet ja diplomaatiat rahvusvaheliste terviseprotsesside kontekstis.” Viimaste aastate suurimaks saavutuseks peab Priit aga organisatsiooni osalust maailma kliimakõneluste juures, sest just tänu IFMSA tööle kajastub kliimamuutuste mõju tervisele nüüdseks mitmetes ÜRO lepetes.
“Soovin, et Eestis käsitletaks tervist kõige kõrgema väärtusena.”
Unistustega, mida ise oma aastasel ametiajal korda saata, jääb Priit realistlikuks. „Muidugi ma tahaksin, et Brexitijärgne pagulaskriisi all vaevlev Euroopa ära lepiks ja ühes hingaks, aga aastaga ma seda ei saavuta.” Seevastu loodab, et oma ametiajal õnnestub tal praegusest enam kaasata endisi idabloki riike Euroopa ja maailma diskussioonidesse. Kõige tähtsamaks ei pea Priit aga niivõrd väliseid muutusi, kuivõrd meeskonna kui terviku ja sealsete indiviidide arengut. „Juhina on mu jaoks kõige olulisem, et minu meeskonnaliikmed areneksid tohutult ja salaja ma loodan, et mõni neist kandideerib kunagi ise IFMSA juhtkonda.”
„Tervis on fundamentaalne inimõigus”
Viimasel ajal on meediapildis esinenud palju kära Eesti tervishoiu ja sellega seonduvate inimeste ümber. Kulud on suuremad kui planeeritud, ravijärjekorrad aina pikenevad, ministrid ei jõua kokkulepeteni, arstid streigivad jne.
Rääkides Priiduga Eesti tervishoiusüsteemi probleemidest, hindab ta süsteemi kuigivõrd efektiivseks, sest investeeritud raha kohta saavutatakse üllatavalt häid tulemusi. Siiski, võrreldes Eesti tervishoiu kogukulude osa SKT-st teiste Euroopa riikidega, saame vasuse küsimusele, kas tahame napilt elus olla või panustame tõepoolest tervisesse. Kuna tervishoiukulutused, mis mullu ka eelarve ületasid, on madalad, ei saa Priidu sõnul üle ega ümber klišeelikust, ent ennast igati õigustavast mõttest, et raha on juurde vaja. Kõik saab alguse aga sellest, kuidas nähakse ja mõtestatakse tervist kui sellist. „Mina sooviksin, et Eestis käsitletaks tervist mitte mingi lahendamist vajava probleemina, vaid kõige kõrgema väärtusena, mille poole üks riik võiks liikuda. Tervis on fundamentaalne inimõigus, ilma selleta ei ole meil võimalik ühtegi inimõigust realiseerida, ning meie tervisesüsteem peaks sellest arusaamast ka lähtuma.”
Hea ideena, mille tulemina saaks tervishoid hädavajalikke lisavahendeid, näeb Priit mõtet, et riik võiks hakata pensionäride ravikindlustuse eest maksma. Sellega ei peaks aga tema sõnul piirduma, sest puudujääkide korvamisele lisaks on vaja hakata tegelema tervise märgatava parandamisega ja ennetustegevusega. „Kui vaadata Euroopa tervishoiuteenuste tarbijaindeksit, siis valmistavad selgelt kõige enam piinlikkust ennetustegevused, kus kõikides kategooriates on Eestil kas olulisi või mõõdukaid puudujääke.” Oluliselt enam on Priidu meelest vaja tegeleda nii tubaka- kui alkoholitarbimise ennetamisega, füüsilise aktiivsuse soodustamisega ning ka holistliku seksuaaltervise õpetamisega. „See pole mingi augulappimine, see on majade ja linnade ehitamine.” Seda kõike ei saa Priidu sõnul teha täiendavate maksudeta, pidades meeles, et tegu on investeeringuga, mitte lihtsalt kuluga.
Arstide puudujääk
Kõige muu olulise juures, mida tervishoius peaks, võiks ja saaks teha tervema Eesti nimel, ei saa unustada tervishoiutöötajaid, kes võimalustest lähtuvalt, on terve Eesti alustalaks. See, et puudus on nii arstidest, õdedest ja füsioterapeutidest paljude teiste seas, on kõigi jaoks teada. Priidu sõnul ei tohiks probleemile läheneda aga pelgalt tööjõu juurdetoomisega, sest vahepeale jäävad otsustavad küsimused. „Mõnevõrra peaks küll produktsiooni tõstma, ent oluliselt enam peame mõtlema sellele, kas meil praegu üldse on ressursse, et palgata nii palju inimesi, kui me tegelikult vajame. Kas me üldse pakume neile tingimusi, mis panevad neid tahtma siia jääda?”
Üks nendest tingimustest on kahtlemata motiveeriv töötasu, kuid ükski palganumber ei asenda Priidu arvates inimväärikust ega perega veedetud aega. „Palgatõus on muidugi tore asi, aga mida sa teed palgatõusuga, kui sa pead mitu korda nädalas 24 tundi valves istuma, üks operatsioon ajab teist taga ja valitsus teatab, et kulude kokkuhoidmise tarbeks makstakse edaspidi ületunde tavahinnaga?” Et ei tekiks olukorda, kus makstakse eneseohverduste eest, peaks Priidu sõnul oluliselt rohkem tähelepanu pöörama töökoormuse paremale jaotamisele, nii saaksid arstid lisaks elude päästmisele ka ise elada.
“See pole mingi augulappimine, see on majade ja linnade ehitamine.”
Võimalustele avatud
Kuigi Priit on praeguseks saanud vaid mõned nädalad uuel ametikohal oma teadmisi, oskusi ja ideid rakendada, tahab loomulik uudishimu teada, kuhu võiks ambitsioon teda tulevikus viia? Selles küsimuses jääb Priit pigem tagasihoidlikuks ja ütleb, et praeguses positsioonis on keeruline tulevikku vaadata ja konkreetseid vastuseid anda. „Veel poole aasta eest poleks ma uskunud, et leian end siit, kus praegu olen. Aasta enne seda poleks arvanud, et olen kunagi EAÜSi juhatuses, ent elu üllatab pidevalt.”
Siiski paistab, et mingeid mõtteid, kuhu minna ja mida teha, Priit natukene mõlgutab. Ta on veendunud, et Eesti vajab oluliselt rohkem üldpädevusega arste, ent varem ajalugu õppinud, ei välista Priit sedagi, et tulevikus tegeleb ta hoopiski õige humanitaarlase kombel rahvatervishoiuga. „Ma pole kindel, kas ma kunagi üldse klinitsistiks hakkan. Palju oleneb sellest, mida see aasta toob ja mis võimalusi mul tekib ülikooli lõpu poole. Mina hoian end võimalustele avatud.”
Margit Kattai
Fotod: Karen Grünberg