Sel suvel sain ülipõneva ettevõtmise võrra rikkamaks, millest tahaksin ka teistele tudengitele rääkida.
Kell on 5 hommikul. 4meetrised lained kõlgutavad su voodit nii, et pärast oma tund aega tagasi lõppenud vahti pole veel uinuda suutnudki. Järsku kõrvulukustav kellatirin märkimaks, et pead 90 sekundi jooksul oma soojast voodist välja saama, riidesse panema, rakmetesse saama ja välja tekile jooksma, et köite tõmbamisega purjete suunda muuta. Kokku koguneb tekile 25 poolärkvel noorukit, kes üritavad juhistest aru saada, millist köit siis nüüd täpselt tõmbama peab. Käsud ready for bracing, loosen the sheet, pull the tackline ja sweat it up kõlavad järjest ning imekombel varahommikune koostöö sujub. Laeva purjed püüavad nüüd rohkem tuult ja meie kiirus tõuseb paar sõlme.
Ei kõla just tüüpilise meeldiva suvepuhkusena, millisena enamus inimesi kujutavad purjetamist ette, eksole. Aga ometigi otsustasin kevadel kandideerida Baltic University Programme (BUP) korraldatavale The SAIL (Sustainability Applied in International Learning) kursusele, mis kombineerib endas koolitunnid praktilise kogemusega merel purjetades. Korraldajad suutsid laevale koondada 25 tudengit 12st eri riigist, 7 oma eriala spetsialisti teadmisi edasi andma ja professionaalse meeskonna, kelle hulka kuulusid ohvitserid, nende abilised, kokk, mehaanik ja muidugi kapten. Viimasele võlgneme suured tänud, et lõppsadamasse üldse jõudsime. Siesta tõttu alustasime teekonda mõnepäevase hilinemisega Hispaaniast A Coruñast ja lõpetasime Inglismaal Blythis pärast 10päevast järjestikust purjetamist.
Kui on soov panna end proovile, kuidas õppida ekstreemsetes oludes ja kuidas käitud pingelistes olukordades, siis on see ideaalne võimalus. Paarinädalane konstantne unepuudus 4tunniste vahetustega ööpäev läbi, mida jagad kahe teise vahiga, jagatud koristamiskohustused, köögis kokale kartulite koorimine, öised alarmid ning vähemalt kaks korda päevas kahetunnised loengud panevad ka kõige sitkemad proovile. Väsimuse tulemusi oli paraku näha klassiruumis, kus õpilased järjest unele alla vandusid. Õnneks suutsid meie vapustavad õppejõud kurnatud merelised elule turgutada huvitavate mängude, praktiliste laborite ja aruteludega. Jah, puhastasime ise merevett, mida oli võimalik ka juua, ning mängisime mänge mõistmaks paremini, kuidas riigid võiksid koos töötada, et tagada jätkusuutlik eluviis.
Olenemata merehaigusest, tohutu paljudest sinikatest kehal ja tugevast unepuudusest pean siiski ütlema, et see oli üks parimaid kogemusi minu elus. Sain kätt proovida vahiliidrina ja kanda vastutust 12 inimese eest. Töötasin kõrvuti geniaalsete õppejõududega ka öösel vihmas köisi tõmmates. Õppisin nende regioonide säästliku arengu kohta, kust olid pärit mu meeskonnakaaslased, ning ronisin purjete kokkupakkimiseks ligi 40 meetri kõrgusele masti otsa. Nägin meid uudistavaid vaalasid ja delfiine ning sõin otse merest püütud kalu ja teokarpe. Imetlesin päikeseloojanguid, -tõuse, tähistaevast ja helendavaid vetikaid. See nimekiri võiks jätkuda lõputult. Ole rohkem, võta julgus kokku ja merele õppima!
Ethel Rosenfeldt