Juhtkiri

Tartus on üle 70 tudengiorganisatsiooni, kus igapäevaselt tegutseb tuhandeid tudengeid. Neist 50 on tänaseks ühinenud Tartu tudengiorganisatsioonide koostöövõrgustikuga, mis annab kõigile ühise hääle. Sama palju kui on organisatsioone, on ka erinevaid arvamusi, lähenemisi ja mõtteid. Siiski on meil kõigil ka palju ühist. Koos näeme seda, kuidas organisatsioonid on tudengitele suurepärased kohad, kus alustada oma võimete proovile panemist – igaühel on organisatsioonides kaasa lüües võimalik arendada iseennast ning seeläbi kogu maailma väikeste sammukeste haaval paremaks muuta. Meil on palju häid mõtteid, mida ühiselt teoks teha. Selle väite parim tõestus on sügiseti toimub OLE ROHKEM tudengimess. Samuti esineb meil tihti sarnaseid probleeme:

Aasta lõpp läheneb ning liigume vaikselt oma uusaastalubaduste juurde. Kesköökellade sahinas tõotame endamisi, et uuel aastal hakkab kõik teistmoodi olema. Me ilmselt kõik teame seda stseeni filmist „Üksinda kodus 2,” mil seikluste keerisesse tõmmatud Kevin seisis New Yorgis kuusepuu all ning soovis vaikimisi näha uuesti oma peret. Kuigi tema suhtumine perekonda loo alguses oli sootuks vastupidine. Mis küll sundis teda väärtustama oma pereliikmeid? Hüpoteetiliselt (ja kohati ka loogiliselt) eeldan vaid ühte – uus keskkond. Usun, et igaüks meist pelgab uusi etappe elus, peas keerleb sageli küsimus „Kuidas ma sellega toime tulen?”. Eriti süvendab seda tunnet situatsioon, kus me peame toime

Ilus vaatepilt kuldsetest lehtedest tulvil puudest on tasapisi selja taha jäämas ning pikad talveööd on kohe-kohe ukse taga. Ega ka jõulud ning aastavahetus pole enam nii kaugel. Alles oli ju suvi? Vahepeal otsustas ilmataat nalja visata ning rohetav maa õhukese lumekihiga katta. Automaatselt tekkis paljudel jõulutunne ja isu aromaatsete mandariinide ning piparkookide järele, kuid aastaaegade plaanis seisab veel sügis, mistõttu lumi sulatati maha sama kiiresti kui see tekitati. Liiga vara oli siis vist. Tegelikult enne talvepühi näeme ju kalendris veel kahte tähtpäeva – mardi- ja kadripäev. Huvitaval kombel meie rahvuse kultuuri ilmestavad pühad on tasapisi tagaplaanile jäämas. Enam kui kümmekond

Sageli on raske otsekoheselt kirjeldada hetkeemotsioone, mistõttu abistav on võtta kasutusele n-ö piltlik kõnepruuk. Sellisel juhul ilmestaks ma oma koolialguse emotsioone allpool kirjeldatavalt. Kujutle, et sul on käte vahele kuhjatud terve hunnik õunu. Vale samm ja üks õuntest potsatab maha. Doominoefektil järgneb viljale veel terve rida järgmisi. Lõpuks jääb sul pihku mõni üksik õun. Või oled ehk ülekoormatust tundnud näiteks õpitükkidega? Seljatad päevi eimidagi tehes ja lükkad samal ajal eemale kõikvõimalikud koolitükid, mis ühekaupa kuhjavad su sahtli. Lõpuks tekib selline virn, et sahtel ei lähe enam kinni. Kui ma varem keskkooli matemaatikatundides armastasin, laisklev toon hääles, keelduda tunnis kaasa tegemast,

Mõned kuud tagasi, kui kevadpäike esimese pai tegi, sattusin Emajõe ääres jalutades ühele pingile istuma. Tundsin mingisugust imelikku masendust, ei mäletagi enam miks, kuid minu sisesüsteemi valdas selline emotsioon nagu nördimus. Eks sellistel puhkudel ongi hea aeg maha võtta, leida hetk iseendale ja tõmmata sügavalt hinge. Veekogu ääres endamisi filosofeerimine ja pardibande jälgimine tegid oma töö. Istusin tunnikese ja hakkasin vaikselt minekule sättima. Järsku ilmus kuskilt keskealine naisterahvas, istus mu kõrvale ja ei möödunud palju aega, mil märkasin esimesi pisaraid mööda ta põski alla voolamas. Segadust tekitav situatsioon sundis mind kotist otsima salvrätikupakki, mida abipakkuvalt naisele ulatasin. Ebamugav on ju,

Palju õnne, sa hoiad käes selle õppeaasta viimast OLE ROHKEM ajakirja, mis tähendab, et järjekordne kooliaasta hakkab lõppema. Uskumatu, kas pole? Alles oli ju sügis, aga juba loodus järk-järgult ärkab ja päike oma esimesi kiiri heidab. Ees on ootamas kauaoodatud ja väljateenitud suvepuhkus. Paljudel tudengitel seisab ees aga lõpetamine, millele järgnevad tähtsad edasiliikumise otsused. Ilmselt on nii mõnelgi lõputöö kirjutamine tekitanud väga kahetisi emotsioone. Ühelt poolt on ju huvitav, aga teisalt tahaks, et see hirmus aeg juba läbi saaks. Eriti siis, kui ise oled jännis oma tööga, aga kursusekaaslastel tundub kõik juba väga hästi olevat. Eks sellistel hetkedel tekib ikka