ÜKSA

Sügis kihutab hirmuäratava kiirusega talve suunas ja iga mööduva päevaga jõuab mulle lähemale üks kardetud kuupäev. See on lõputöö tähtaeg. Usun, et paljud teist on minuga selles samas paadis. Vehime oma aerudega kõigest väest, et õigeks ajaks mandrile jõuda. Enne, kui tormi kätte jääme. Kirume end, et miks pagana päralt me varem sõudma ei hakanud. Mõned reisikaaslased on juba paadi hüljanud ja tagasi kaldale ujunud, et järgmisel aastal uuesti proovida. Kuid kuskilt leiame aeg-ajalt ikkagi motivatsiooni. Liigume samm-sammult edasi ja kõige rohkem ajendab tööle see silmapiiril paistev diplom, millega kaasneb vabadus. Seesama vabadus aga hirmutab mind. Mis siis saab, kui

Minu veel ülikooli alguspäevade naiivne unistus ideaalsest elust: ilus lapsepõlv, keskkooli lõpp ja lõpuks ometi täiskasvanuks saamine, tudengipõlv ülikoolis ning seejärel kohe hea töökoht ning edutamine näiteks firmajuhiks või ühiskonna arvamusliidriks, ilus pere ning kodu ja lõpuks pensionipõlv, mil saab nautida reisimist ja kõike, mida elul pakkuda on. Kõik tundub muidu väga ilus ja loogiline, välja arvatud see, kuidas tudengist saab äkitselt tööturul edukalt hakkama saav noor täiskasvanu.   Ma usun, et me kõik oleme unistanud kasvõi korra sellest, et võiks elutee jooksul ära teha midagi suurt ja meeldejäävat. Kes on fantaseerinud tulevikus miljoneid sissetoova idufirma loomisest, kes Nobeli preemia