“Mis siis, kui ma kukun?” “Mu armas…mis siis, kui sa hoopis lendad?”
Sellekuises vilistlaste rubriigis tegin intervjuu Sally Rosenbaumiga, kes hiljuti lõpetas eripedagoogika eriala, abiellus, sai emaks ja sai üle oma toitumishäiretest ning kõike seda põhimõtteliselt aastaga. Minu tee ristus temaga esimesel ülikooliaastal, kui ta hakkas meie kursusele tuutoriks. Juba tollal oli mul temalt palju õppida. Ta julgustas meid ülikooli kõrvalt ka muid asju tegema, olema rohkem. Kuna tema soovitused on ka minu elu oluliselt muutnud, otsustasin ka teile, lugejatele, seda imelist inimest tutvustada. Sally on ülikooli kõrvalt tegelenud vabatahtliku tööga, sealhulgas Tartu Ülikooli Üliõpilasesindusega. Veel on ta aktiivselt bloginud ja ka tööalaselt ülikooli panustanud.
Miks eripedagoogika ja mida on selle õppimine sulle isiksusena andnud?
“Eripedagoogikat läksin pärast keskkooli õppima huvist logopeedia vastu. Mulle meeldivad lapsed, mulle meeldib näha nende arengut ja vaadata, kuidas nad päev-päevalt aina targemaks ja osavamaks muutuvad. See tundus justkui see õige eriala minu jaoks. Aga nagu tihtipeale ikka, juhtus ka minuga nii, et huvid natuke muutuvad. Nii jäi minu südamesse küll haridustemaatika, aga kustus kirg logopeedia (aga mitte laste) vastu. Praegu õpin Tartu ülikoolis magistrantuuris hoopis hariduskorraldust. Juba ainuüksi selle lause kirjutamine paneb mul südame kiiremini põksuma. Tunnen, et olen teinud lõpuks õige valiku. Küll aga pean ma tunnistama, et ei oleks siia jõudnud, kui ei oleks eripedagoogikat õppima asunud. Need neli (viibisin aasta akadeemilisel puhkusel) aastat arendasid mind inimesena väga palju. See aeg andis mulle teadmised, mida on võimalik kasutada oma igapäevaelus, õpetas mind mõtlema ja analüüsima ning juhatas valdkonnani, kus ma tahan tegutseda – hariduseni.”
Kirjelda oma üliõpilasesindamise aega ja seda, kuidas see sind mõjutas.
“Kui ma pean nimetama ühe asja, mis mulle bakalaureuseõpingute ajast meelde on jäänud, siis ütleksin kõhklemata üliõpilasesindus. Ma kandideerisin üliõpilasesindajaks teisel aastal ja taaskord kõhklesin, et kes mind üldse valiks. Osutusin aga valituks ja ma ei suurusta, kui ütlen, et pärast seda tegi mu elu totaalse kannapöörde. Hakkasin esinduses tegelema üliõpilaskogudega. Tol hetkel oli üliõpilaskogude mõiste olnud müstika: asi, mida paljud olid tahtnud ülikoolis käima lükata, aga mingitel põhjustel polnud keegi seda suutnud. Väikese grupi inimestega võtsime asja kätte ja aastaga oli terves ülikoolis üliõpilaskogude süsteem loodud.
Suurem muutus leidis aset aga minu eraelus, sest leidsin üliõpilasesindusest endale abikaasa ja tütre isa, kes tol hetkel juhatuses aseesimehena tegutses. Koos korraldasime Ööraamatukogu, kus meie ühise elu esimesed sammud astutud said. Seega võib öelda, et esindamine mõjutas mu elu kergelt öeldes palju, sest ma ei kujuta ette, kus ma praegu oleksin, kui oleksin hirmul lasknud ennast võita ja ei oleks esindusse kandideerinud.
Lisaks armastuse leidmisele ja üliõpilaskogude projektile sain ma sealt ka sõpru kogu eluks ja parimad mälestused. Meie ühisüritused olid alati meeleolukad ja kõik said omavahel hästi läbi, mis oli eduka esindamise jaoks ülioluline. Töötasime kõik koos meeskonnana.”
Kuidas jõudsid blogimiseni?
“Ma blogisin tegelikult juba keskkoolis. Mul oli tol hetkel umbes kümme lugejat, kui sedagi, aga ma tundsin, et mul oli vaja kuskil ennast välja kirjutada. Mulle meeldib kirjutamine ja oma mõtete talletamine. Uuesti hakkasin blogima just sellel põhjusel, et tundsin kirjutamisest puudust. Esialgu kirjutasin privaatselt ja väikesele seltskonnale, aga pärast seda, kui ma tundsin, et minu lugu võitlusest söömishäiretega võiks olla inspiratsiooniks teistele noortele, otsustasin hakata avalikult blogima. Kuu kuu järel kasvasid vaatajanumbrid ja vähem kui poole aastaga oli lugejaskond kasvanud tuhande ringi.”
Millised on sinu parimad juhtumised või mälestused seoses blogimisega ja miks otsustasid selle sulgeda?
“Parimad mälestused on alati seotud sellega, kui keegi on otsustanud mulle kirjutada, et talle meeldib mu blogi ja minu kirjatükke lugeda. See on parim tagasiside ja tunnustus, mida blogimisega on võimalik saada. Ka see on omamoodi tunnustus, kui inimene pöördub oma murega minu poole, tekitab tunde, et mind usaldatakse ning minu arvamus päriselt ka läheb kellelegi korda. Ma olen saanud blogimisega endale palju häid tutvusi. Toredaim mälestus on kindlasti üks otseülekanne, mille üllatuskülaline olin.
Blogi sulgesin seetõttu, et rasedaks jäädes otsustasin seal kajastada ka oma rasedust. Küll aga ei soovinud ma pärast lapse sündi temast seal rääkida ning ma olin lõpuks segaduses, et millest ma üldse siis kirjutan. Otsustasin aja maha võtta ning enda jaoks selgeks mõelda, mida ja kuidas ma kirjutada tahan. Suure tõenäosusega avan blogi varsti uuesti ja jätkan kirjutamist.”
Kuidas on lapse sünd mõjutanud sinu vaateid elule ja ülikoolile?
“Lapse sünd muudab kõike. See paneb mõneks ajaks justkui muu elu pausile ja annab võimaluse pühenduda jäägitult ühele inimelule. Lapse ilmaletoomine ja tema kasvatamine paneb elule hoopis teisiti vaatama. Eelkõige saan nüüd aru, kuidas õnn peitub kõige pisemates asjades, nagu lapse laias naeratuses või siiras pilgus, millega ta oma ema vaatama jääb.
Ülikooli mõttes soovin olla oma lapsele võimalikult heaks eeskujuks, et ta õpiks hindama hariduse väärtust. Seepärast olen otsustanud võtta vaid pool aastat akadeemilist puhkust ja sügisest taas koolipinki naasta.”
Milline on su lemmiklause, mis sind motiveerib või sulle lihtsalt südamelähedane on?
“Ma pole eriti suur tsitaadifänn, aga mulle tõsiselt meeldib üks mõttetera: “Mis siis, kui ma kukun?” “Mu armas…mis siis, kui sa hoopis lendad?” Ma olen oma natuurilt tohutu pabistaja ja ülemõtleja. Ma ei hüppa kunagi pea ees tundmatus kohas vette ega võta otsuseid käigupealt vastu. Mulle meeldib endale väljakutseid esitada, ennast proovile panna, aga alati kaasneb sellega ka kahtluseuss, mis mind tagasi kipub hoidma. Kas ma saan ikka hakkama? Aga teised on ju paremad. Seda sama ussi ma vahel endast selle lausega eemale peletangi. Me ei saa kunagi teada mis oleks, kui me ei proovi. Seega tuleb endale alati võimalus anda, sest kõik, mis juhtuda saab, on üks korralik õppetund ja enesekasvamine.”
Anna mõni soovitus või nõuanne värsketele tudengitele ülikoolielu kohta.
“Käige loengutes, küsige õppejõududelt palju küsimusi ja saage nendega sõbraks. Olge avatud meelega ja proovige võimalikult palju uusi asju. Tegelege vabatahtliku tööga mõnes üliõpilasorganisatsioonis ja ärge kahetsege midagi. Isegi kui kõik välja ei tule, siis ülikooliaeg ongi sellepärast parim aeg, et kui midagi nihu läheb, siis sellest ei juhtu mitte midagi. Saate vaid hea kogemuse, millest õppida.”
Merilin Reede