Uus semester on jälle käes ja aeg on pühendada end õppetööle. Ilmselt uue semestri hakul mõtlesid enamus üliõpilasi, et seekord püüavad nad paremini õppida ja mitte jätta kõiki kodutöid viimasele hetkele või üldse lasta neil üle tähtaja minna. Uus semester, vanad lubadused.
Enamus meist astus ikkagi ülikooli selleks, et õppida eriala, mis huvitab, ja ammutada endasse võimalikult palju teadmisi selles valdkonnas. Samas rõhutatakse pidevalt, et ülikooliaastad on ilusaim aeg elus ja sellest tuleks võtta kõik, mida vähegi võtta annab. Vahel ilmselt käib peast läbi mõte, et no kuidas ma võtan sellest ajast kõike, kui nii palju on õppida ja teha.
Kui parasjagu on järjekordne selline hetk, siis soovitan lugeda kohe siit kõrvalt arstitudeng Liis Puisi arvamuslugu, kes kirjutab, kuidas arstitudengid jõuavad lisaks õppimisele ka aktiivset elu elada. Pärast selle loo lugemist ei tohiks keegi enam mõelda, et nad ei jõua, ei viitsi, ei taha. Nii et ei mingeid vabandusi enam. Kui teised jõuavad, siis kuidas sina ei jõua?
Kuigi tulime ülikooli õppima, siis tegelikult pole see kõige olulisem. Ma usun, et palju väärtuslikumad on sõbrad, kelle me ülikooli lõppedes endaga kaasa võtame. Ja ühised mälestused nendega.
Meie selle kuu kaanestaar Marili ütles ka, et ei tohi unustada, et meie aeg on just siin ja praegu. Me saame ise luua enda seiklused ja mälestused. Võimalused on praegu ja neid tuleb ära kasutada.
Ma olen selle mõttega igati nõus, et just praegu on aeg luua mälestusi, mida vanaduspõlves meenutada. Aga selleks, et neid mälestusi luua, on meil vaja enda ümber häid sõpru, sest vaevalt keegi pensionipõlves tahab mõelda, mida ta üksinda korda saatis. Olulised on ikka inimesed ümberringi. Kui sa mõtled mõnele toredale mälestusele, siis ikka ju meenub see, kellega sa tol hetkel koos olid.
Ülikool on ideaalne võimalus leida enda kõrvale häid kamraade. Üht eriala õppivad inimesed on enamjaolt samade huvidega ja seega peaks ka jutuainet jätkuma. Veebruar on ka sõbrapäevakuu, nii et igati paslik on rääkida natuke sõpradest. Mina võin küll öelda, et ülikool on andnud mulle väga häid sõpru, kellega loodan suhelda ka pärast lõpetamist.
Kolmandal kursusel õppijatel on jäänud viimane semester, et olla iga päev koos oma kursusekaaslastega, kes praeguseks ajaks on ilmselt saanud juba väga-väga kalliks. Kui lõputunnistused käes, siis läheb igaüks oma rada. Kes edasi magistrantuuri, kes tööle, kes hoopis välismaale. Vahet pole, kuhu elu lennutab, siis ärge unustage neid inimesi. Isegi kui pole tükk aega suhelnud, siis haarake telefon ja helistage neile. Uurige, kuidas neil läheb.
On sõpru, kellega võib mõne kuu tagant kohtuda ja vahepealset aega nagu polekski olnud. Kõik on nii hea ja tuttav. Samas on ka selliseid sõpru, kellega polegi aja möödudes enam millestki rääkida. Mõnes mõttes on see loomulik, et osad suhted vajuvad ära ja selle asemel tekivad uued, aga kui inimesed on ikkagi lähedased olnud, siis ärge laske neil suhetel unustuste hõlma vajuda, vaid nähke nende nimel vaeva.
Ma olen üsna kindel, et kõik me teame, et lähedasi inimesi ei tohiks võtta iseenesestmõistetavalt, aga ometi me aeg-ajalt teeme seda. Kui tunned, et pole viimasel ajal olnud just parim sõber, siis mõni väike žest aitab kenasti olukorda parandada. Tee oma sõbral tuju heaks ja ütle talle näiteks midagi ilusat. Ma olen kindel, et tal on seda hea meel kuulda. Aga ole aus. Keegi ei taha komplimenti, mis pole tõsi.
Seega lisaks selle semestri suurele mõttetööle veetke nii palju aega kui vähegi võimalik oma kursusekaaslaste ja teiste sõpradega. Lõpuks on ikkagi head mälestused need, mida me mäletama jääme, mitte see, mis hinde ühes või teises aines saime.
Edukat semestrit ja palju häid mälestusi!
Sandra Saar