„Tänases loengus räägin…” on meile kõigile teada-tuntud loengu algussõnad, kuid mõnel juhul võivad need olla ka „unejutu“ esimeseks lauseks.
Ühel või teisel viisil oleme kindlasti kõik avastanud ennast loengu ajal täiesti muust reaalsusest. Lektori jutt – olgu see kui tahes põnev või hoopis lausigav – silmad vajuvad kinni või ei suuda keskenduda. Sellisel juhul pole loengu möödudes suurt vahet, kas olid seal või mitte. Loomulikult ei tasu siis muretseda, sest mõnikord võib seda juhtuda kõigiga.
KUI OLED JUBA TULNUD, MIKS MITTE VÕTTA VIIMAST
Loengud on reeglina pikad ning võivad üsna passiivsed ja väsitavad olla. Isegi tass kohvi või mõni muu jook ei pruugi aidata mõttega kaasas olla. Seda enam, kui eelmine õhtu on läinud pikale. Ent kui oled juba tulnud, siis miks mitte võtta viimast?
NÄPUNÄITEID, KUIDAS VÕTTA LOENGUST MAKSIMUM
Häälesta ennast loenguks positiivselt ja istu kohta, kust näed toimuvat. Püüa keskenduda õppejõu jutule. Paljud õppejõud tutvustavad teemat loengu alguses, seega ei tasuks hilineda, sest nii ei pruugi sisust aru saada.
Õppimise produktiivsuse tõstmiseks on kasulik enne loengut välja uurida räägitav teema ja selle kohta sissejuhatuseks natuke lugeda. Enne loengut teemaga juba natuke kursis olles on ka lihtsam luua seoseid varasemate teadmistega ja õppimine on palju lihtsam. Näiteks pannakse enne loengut osa materjali õppeinfosüsteemi üles, millest tähtsamat ja keerukamat võiks välja printida. Nii saab olemasolevatele märkmetele veel õppejõu jutu põhjal täiendusi lisada või olulisem info ära markeerida. Hea on panna ka kalendrisse kirja aine õpieesmärgid ja kuupäevad, et paremini aega planeerida.
Kindlasti ei tasuks unustada, et loengud ei anna õppeainest terviklikku ülevaadet. Need vaid suunavad teema juurde. Loengut pidav õppejõud on tavaliselt valdkonna spetsialist, seega on hea võimalus tekkinud küsimused üles märkida ja saada vastused loengu ajal või siis pärastpoole. See näitab ka õppejõule, et tema aine vastu tuntakse huvi. Häid näpunäiteid, kuidas loengust maksimumi saada, demonstreerib ka raamatukogudes kättesaadav K. McMillani ja J. Weyersi raamat „Õppimine kõrgkoolis. Tudengi käsiraamat”.
NÄHTUD – KUULDUD – TEHTUD
Võime leida loengus ennast olukorras, kus õppejõu jutt on juba tuttav. See on läbi võetud teistes ainetes või juba gümnaasiumis. Siis ei tasu ennast aga „välja lülitada“, sest õppejõud käsitlevad teemasid erinevalt ja just seekord võidakse sama teemat arutada põhjalikumalt ning välja tuua hoopis erinevaid aspekte, mis annavad asjale uue valguse. Jää mõttega loengusse, vaata teemat teisest vaatenurgast ja loo eri seoseid varem õpituga. Boonusena jääb sedasi ka käsitletud teema paremini meelde.
FOMO – FEAR OF MISSING OUT
Tartu Ülikooli teadusuuringute portaal Novaator kirjutab, et kõige moodsamat haigust tänapäeva sotsiaalvõrgustiku põlvkonnas tähistatakse ingliskeelse lühendiga FoMo (fear of missing out) ehk hirm millestki ilma jääda. FoMo-häire on meid kõiki kord loengus tabanud ja tagajärjed pole kiita. Tänapäeval kiidetakse küll, et oleme tublid multitasker ’id ehk mitme asjaga korraga tegelejad, kuid uuringud näitavad siiski, et selline teguviis vähendab produktiivsust. Loengus Facebookis jutustada, meile vaadata ja veel püüda kuulata sunnib aju ümberlülituma. Tegevus toimub aga nii kiiresti, et jääb justkui mulje samaaegsusest, kuid tegelikult on need üksteisele järgnevad lühitegevused, mis vähendavad produktiivsust. Loengus mitte muude asjadega tegelemine on ka kõige sõbralikum lugupidamine õppejõu suhtes.
KOHUSTUSLIK – SOOVITUSLIK
Mõned loengud pole kohustuslikud ja kohalolekut ei kontrollita. Ja mis veelgi parem, slaidid või konspektid on õppeinfosüsteemis üleval. Siiski võime avastada enne eksameid, et need materjalid pole kõige õpisõbralikumad. Kohapeal räägitu on palju põhjalikum ja slaidid ei hõlma kindlasti kogu teavet. Loengus mõttega kohal olla ja õppejõu juttu kuulata aitab teemast paremini aru saada ning seda meelde jätta. Seega, ole kohal, igas mõttes!
Autor: Armas Riives