Kaisa Laur
4. novembril toimus Tartu tudengiorganisatsioonide aastakohtumine. Kohal oli üle kolmekümne organisatsiooni esindajad ja juhid. Üritusel arutleti selle üle, kuidas suurendada tudengiaktiivsust ja omavahelist koostööd.
Õhtu algas peakorraldaja Reelika Alunurme sõnavõtuga, kus ta tõdes, et üliõpilased ei seisa piisavalt enda eest, mistõttu nende hääl on ühiskonnas nõrk. Värvika näitena tõi ta välja situatsiooni, kus sellesama ürituse jaoks oli vaja tehnikat rentida. Firma, kellele nad päringu saatsid, keeldus igasugusest koostööst puhtalt selle pärast, et tegu on tudengitega, kuigi vajalikud ressursid olid olemas. Üliõpilaste häält on vaja ühiskonnas kuuldavamaks teha, et soosida meie enda arengut. Samas on see keeruline, kui tudengid ise ei ole kursis oma esindajate ja võimalustega. Seda enam, et Tartus tegutseb ligi 60 neile suunatud organisatsiooni.
Peaesineja oli Indrek Tarand, kes kutsus üles olema rohkem aktiivsem ja heas mõttes vihasem. Tema sõnul on tudengiorganisatsioonid õiget tüüpi organisatsioonid. Samas kutsus ta üles olema kriitiline rahaallikate suhtes. Ei tohi müüa ennast ja oma ideaale, kui ei ole täpselt teada, mida rahastaja selle eest vastu tahab. Vaid nii säilib sõltumatus ja vabadus tegutseda enda soovide ja tõekspidamiste kohaselt, mitte olla kellegi käepikendus. Seega, kui pole täpselt teada, mida rahaandja täpselt vastu tahab ja mis on tema eesmärgid, tuleks sellest pigem loobuda. „Kui on vaja barrikaadile minna, helistage,“ olid Tarandi viimased sõnad.
Üritus jätkus diskussioonidega organisatsioonide ja nendevahelise koostöö teemal. Laudkonnad olid tehtud nii, et kokku saaksid inimesed eri ühendustest, muidugi selleks, et sünniksid veelgi lennukamad ja paremad ideed. Enim kõlama jäänud murekoht oli see, kuidas teha organisatoorset tööd tõsiseltvõetavamaks tudengite endi ja õppejõudude seas ning üleüldse ühiskonnas. Ei tohiks olla nii, et tegus tudeng peab tööandjale oma organisatoorset kogemust meeleheitlikult maha müüma ja pikalt selgitama, kuidas tegemist on siiski tõsiseltvõetavate, kasulike ja asjalike kogemustega, mitte lihtsalt liivakastis mängimisega. Peame olema sellise kultuuri kandjad ja kujundajad, et tulevikus, kui astume ise tööandjate rolli, saaksime pakkuda tudengitele rohkem võimalusi. Samuti kutsuti üles rohkem heategevusele, alates metsa istutamisest ja lõpetades peotulude annetamisega. See on samuti valdkond, kus saaks rohkem koostööd teha.
TÜ üliõpilasesinduse esimees Martin Noorkõiv toonitas korduvalt, et kõige olulisem asi õhtu jooksul on selfie-konkurss, mille märksõna oli koostöö (#tta2015). Esialgu tekitas see hämmingut, kuid samas oli ürituse üks eesmärk tõsta tudengite teadlikkust toimuvast õhtust ja selle ideest. Sotsiaalmeedia on selleks ideaalne vahend. Tegu on siiski ju noortega.
Peale ürituse ametlikku osa liiguti korp! Sakala ruumidesse järelpeole. Seltskond ja olemine oli muhe ning oli tunda, et lõbusa pealispinna all midagi pulbitseb. Tõenäoliselt võrsuvad sellest üritusest ja siit saadud kontaktidest nii mõnedki suured ideed ja teostused, mis elu paremaks muudavad.