Kuidas jätta meelde lehekülgede kaupa materjali eksamiks ja sellest kauemaks? Eelnev küsimus on vaevanud tudengeid ilmselt aegade algusest peale. Kui päev enne teadmistekontrolli tunduvad mälu parandavad preparaadid viimse õlekõrrena, tasub silmas pidada, et medikamentide kõrval on tegelikult palju erinevaid viise, kuidas oma mälu ja üldist kognitiivset sooritust arendada ja parandada.
Mälu tähendab võimet salvestada, säilitada ja meenutada informatsiooni. Psühholoogid jagavad mälu erinevateks tüüpideks, mis hõlmavad mitmesuguseid protsesse. Neil, kes mälu süvitsi uurima hakata ei kavatse, on kasulik teada, et muuhulgas jagatakse mälu lühi- ja pikaajaliseks. Lühiajalist mälu kasutame selleks, et jätta meelde, mida poest tuua; pikaajalisse peaks talletuma enamik erialaga seotud teadmisi, mille ülikoolis omandame. Lühiajaline mälu on piiratud – korraga mahub sinna 7±2 meeldejäetavat asja (ehk ühikut) ning selle kestvust loetakse sekundites. Pikaajaline mälu arvatakse seevastu olevat piiramatu mahuga ning sinna salvestatud mälestused kestavad aastakümneid. Ent ka pikaajalises mälus ei püsi kõik detailid – uuringute tulemusena on teada, et inimese mälestused on täpsemad ja terviklikumad juhul, kui inimene on meeldejäetavale teabele keskendunud ja koondanud sellele oma tähelepanu; on informatsioonist huvitatud; informatsioon tekitab emotsioone, olgu need positiivsed või negatiivsed; uus teave seostub varem kogetuga; meeldejäetavat informatsiooni korratakse.
Selleks, et eelmisel kursusel võetud eeldusainetest ka sel semestril kasu oleks, tarvitseb õpitut vahel meenutada.
Kes vana asja meelde tuletab…
Klišeena kõlavat väljendit „kordamine on tarkuse ema“ on kuulnud kõik õppurid. Selle populaarsus on aga täiesti õigustatud – kordamine aitab tõesti süvendada mälujälgi. Kui on vaja midagi pikaajaliselt meelde jätta, pole lihtlabasest mehaanilisest kordamisest siiski kasu. Tarvis on informatsiooni korrata pikema aja jooksul: teha vahel kordamises pause ning aeg-ajalt õpitut meelde tuletada. Kui informatsiooni pole pikemat aega vaja läinud ning seetõttu ka meenutatud, hakkab mälujälg tuhmuma. Seda on kõik õppurid kogenud näiteks suviselt koolivaheajalt tagasi tulles, kui esimestes tundides tundub olevat kõik kauge ja võõras. Selleks, et eelmisel kursusel võetud eeldusainetest ka sel semestril kasu oleks, tarvitseb õpitut vahel meenutada. Korrata tasub kogu semestri vältel – peale selle, et sessistress on kümneid kordi väiksem, aitab see õpitul kauem aega meeles püsida.
Materjali pikaajalisse mällu talletamisel tulevad appi ka emotsioonid. Palju kergem on meelde jätta naljakat anekdooti kui igavat teooriat, sest naljalood tekitavad meis emotsioone. Ka õpikupeatükki lugedes kipuvad meelde jääma pigem värvikad näited, mitte teooria, mida need illustreerivad. Tuleb otsida viise, kuidas esmapilgul igavad teadmised seostada mõne emotsiooniga. Tantsutreener Merle Klandorf on rääkinud loo, kuidas tema tantsutreener õpetas ühe pöörde õiget tehnikat meelde jätma: „Neiud, kujutage ette, et teil on jalg põranda külge naelutatud!“ Üsna võigas kujutluspilt, kuid see-eest olevat kõigil õige tehnika meelde jäänud. Uuringud on näidanud, et mida koletum on kujutluspilt, seda paremini see meelde jääb. Näiteks sai siinkirjutaja ajuosade funktsioonid selgeks, kujutades ette võimalikult jubedaid vigastusi ning seejärel õppis ära, mis funktsioonid nende tagajärjel kaovad.
Materjali pikaajalisse mällu talletamisel tulevad appi ka emotsioonid. Palju kergem on meelde jätta naljakat anekdooti kui igavat teooriat, sest naljalood tekitavad meis emotsioone.
Teadmisi aitab mällu talletada ja neid meenutada ka seoste loomine. Kui keskkoolis oli raske näiteks ajaloo ja matemaatika vahel seoseid leida, siis ülikoolis peaks see eriala piires juba lihtsam olema. Igal ainekursusel õpitut saab seostada mõne teisega ning ühtsest teadmiste „võrgustikust“ on vajalikku informatsiooni leida hoopis kergem kui üksikute teadmiste hulgast, millel näiliselt seosed puuduvad. Seoseid võib leida ka omandatava informatsiooni ning eelnevate kogemuste vahel. Kui õpitava teooria saab siduda mõne näitega enda elust või meelelahutusest, on seda kergem meelde jätta.
Rohkelt teadmisi kui Lecteril ja Holmesil
Õppimine ei tähenda aga ainult informatsiooni meeldejätmist. Üks põhilisi probleeme, millega tudengid hätta kipuvad jääma, on sobiva konspekteerimismeetodi leidmine. Sageli jääb konspekteerimine üldse tagaplaanile, sest slaidid on ÕISis olemas. Enda tehtud konspekt on aga parem kui kellegi teise slaidid, kas või sellepärast, et informatsiooni läbi töötades ja kirja pannes jääb sealt midagi kindlasti ka meelde. Üks tõhusamaid õppimis- ja konspekteerimismeetodeid on flash kaardid. Flash kaartide idee tundub labaselt lihtne – ühel pool mõiste, teisel pool seletus – kuid sageli on just lihtsaimad ideed kõige elegantsemad. Flash kaarte kasutades tegeleb õppija aktiivse meenutamisega ning iga korraga jäävad mõiste ja seletus paremini meelde; neid saab kasutada eelpool mainitud pausidega kordamiseks ja iga kord, kui kaart ümber pööratakse, võrdleb kasutaja enda vastust kaardil olevaga, mis paneb informatsiooni sügavamalt läbi töötama. Flash kaarte võib teha käsitsi või näiteks programmis Anki (www.ankisrs.net), mida on mugav ka loengus konspekteerimiseks kasutada.
Flash kaartide idee tundub labaselt lihtne – ühel pool mõiste, teisel pool seletus – kuid sageli on just lihtsaimad ideed kõige elegantsemad.
Need, kellele seoste loomine, emotsioonid ja kordamine lahjaks jäävad ning oma mälu veelgi rohkem tuunida tahavad, võiksid mõelda teekonna meetodi (method of loci) kasutamise peale. Selle meetodi puhul kasutatakse informatsiooni meeldejätmiseks visualiseerimist. Tuleb valida koht, mida hästi teatakse, näiteks oma kodutänav, ning kujutada ennast nimetatud kohta ja hakata meeldejäetavaid ühikuid näiteks erinevate majade peale paigutama. Kui on vajadus meeldejäetut meenutada, tuleb ennast uuesti tänavale kujutada ning hakata järgemööda majade pealt ühikuid lugema. Kuigi selle meetodi täielik omandamine nõuab aega, on uuringud näidanud, et väikese hulga informatsiooniga ja väga tuttava kohaga saavad hakkama ka algajad. Teekonna meetodit tuntakse ka mälupaleena ning selle nime all on seda kasutanud nii Hannibal Lecter kui ka Sherlock Holmes, kes olid laialdaste teadmistega mehed.
Puhata ja mängida
LUGEMISSOOVITUSI:• Joshua Foer „Tantsib Einsteiniga: meeldejätmise kunst ja teadus“
• Maria Konnikova „Meelevalitseja: mõtle nagu Sherlock Holmes“
• Frances Yates „The Art of Memory“
Teadmiste omandamisele aitavad kaasa ka tegevused, millel esialgu õppimisega otsest seost ei näi olevat. Igasugusele kognitiivsele sooritusele aitab kaasa eelkõige uni. Seda, et uni on tähtis, ei ole vaja üle korrata. Küll on aga väärt mainimist, et magades töötleb aju päeva jooksul kogutud informatsiooni, mis on vajalik ka mälu seisukohalt. Peale puhkamise vajab aju ka mängimist. Strateegiamängud nagu male, kabe ja idamaine go on ajule pea sama kasulik treening kui sportmängud kehale. Ka ristsõnade, sudoku ning loogikaülesannete regulaarne lahendamine parandavad märgatavalt vaimset sooritust.
Nagu me ise, tahab ka aju stimuleerivat keskkonda, et areneda ja kasvada. Sel kevadel tasub oma keha rannavormi ajamise kõrvalt tegeleda ka aju- ja mälutreeninguga, et kevadise eksamisessi ajal eriti särav ja hea välja näha.
Autor: Maili Tirel