Eesti Üliõpilaste Selts on 1870. aastal asutatud esimene eesti üliõpilasorganisatsioon, mis on tekkinud toonase rahvusliku ärkamisaja ühe väljundina. Viie eesti üliõpilase ja kolme silmapaistva eesti soost tartlase initsiatiivist analüüsida vastvalminud eesti rahvuseepost „Kalevipoeg,“ pani aluse ühe suurima üliõpilasorganisatsiooni väljakujunemisele.Pärast ebaõnnestunud katseid saavutada võrdväärsus baltisaksa korporatsioonidega aastatel 1881 ja 1891, vastavalt osakondadena Vironia ja Fraternitas Viliensis, registreeriti ametlikult eesti esimene meesüliõpilasi ühendav organisatsioon tolleaegse Tartu Ülikooli rektori poolt 1883. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsina, kui teaduslik- kultuuriline selts sinimustvalge välismärgiga. EÜS tegutses 1870- 1940 Tartus. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt suleti kõik üliõpilasorganisatsioonid. EÜS jätkas tegevust põranda all ning samas luues pagulaskoonduseid üle maailma. Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevus taastati 1988. aastal.Eesti Üliõpilaste Seltsil on sõprussuhted nelja akadeemilise üliõpilasorganisatsiooniga: Helsingi Ülikooli Etelä- Pohjalaise Osakunna, Pohjos- Pohjalaise Osakunna, Vasa Nationiga ning Läti üliõpilasseltsiga Austrums. EÜS ning sõprusorganisatsioonid vahetavad omavahel stipendiaate ning aastate jooksul on välja kujunenud ühine sõpruskond. EÜS on üliõpilasorganisatsioon, mille liikmeteks saavad olla vaid eesti soost meesüliõpilased. Kuni 1936. aastani olid liikmeteks eranditult Tartu Ülikooli üliõpilased, pärast seda ka Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilased. Tänapäeval võetakse EÜS-i liikmeteks kõikide Eesti üli- ja kõrgkoolide õpilasi ning vilistlasi. EÜS on eluaegse liikmelisuse printsiibiga organisatsioon. Ülikooli lõpetanud või ülikoolist lahkunud EÜS-i liikmed on antud organisatsiooni vilistlased. Kõige õigem on öelda, et Eesti Üliõpilaste Selts on üks pöörane rahvusromantiline nähtus, kus eksisteerib omavaheline aumehelik läbikäimine ning milles säilivad vanad traditsioonid ka igapäevases muutlikkuses.ORGANISATSIOONIST
INDREKU KOGEMUSLUGU
Kas nelisada sõna võimaldab kuidagigi edasi anda seda, mida möödunud viie aasta ehk kümne semestri jooksul Eesti vanima akadeemilise organisatsiooni liikmena näinud, teinud ja kogenud olen? “Ilmvõimatu!” karjub mõistus ning erinevad lõbusad lood on kannatamatult ootel, et teksti pääseda. Head (tulevased) organiseerumata tudengid, katsun teile siiski pakkuda põgusat ülevaadet sellest, milliseid värve lisab üliõpilase ellu Tõnissoni tänav nr 1 majas koos käiva suure pere liikmeks olek. Kuid enne ühest taksojuhist. Veel noorliige olles tuli ühel hetkel võrdlemisi ruttu Seltsi jõuda ning teekonna kiirendamiseks otsustasin pruukida takso abi. Kui juht kuulis sellest, kuhu sõita soovin, käivitati ilma ühegi eelhoiatuseta terve sõidu väldanud monotükk pealkirjaga “Eesti põllumajanduse hävitamine ja Mart Laari juhtiv roll selle juures”. Kui lõpuks autost pääsesin, oli mulle iga nurga alt selgeks tehtud, et kolhoosist õigemat maamajanduse vormi pole. Seltsi üks tunnusjoon on tõepoolest selle liikmete aktiivne kaasalöömine ühiskonnaelu paremuse poole suunamisel, mis on nii mõnegi meist oma valdkonna tippu viinud. Siiski lubavad viimased viis aastat väita, et müütidest toitujad eksivad. Seltsi maja pole koht, kus käiks ringi maailma üle kontrolli kehtestamisest unistavad valgete põllede ja kullast kelludega mehed, kes sealjuures vastastikku positsioone, preemiaid ning boonuseid jagavad. Kindel linn ja varjupaik – selliselt julgen Seltsi kirjeldada küll. Kuid miks? See on hindamatu teadmine, et sul on olemas koht, kuhu võid aasta igal sekundil minna ning kus on ees ootamas vähemalt üks inimene, kellega lõbusasti aega veeta. Mitmekülgne ja laiahaardeline suhtlusring on selgelt Seltsile omane tunnusjoon, mida aitavad välja joonistada 900 eripalgelist isiksust, kes on ühel või teisel hetkel oma elus kuulnud sinimustvalge kutset. Selts on ammendamatu kaevandus põnevalt veedetud tunde.Lõbusad hetked õllelaua ümber, võitluslikud heitlused palliplatsil, Modern Talkingu loomingu lahkamine varastel hommikutundidel, huvitavad esinejad päevakajalistel ettekandeõhtutel, emotsionaalsed vaidlused koosolekutel tihti üsna tühiste asjade üle, erinevaid generatsioone kaasavad suurüritused ning mõistagi volber. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas Selts ja seltsivennad on saanud minu igapäeva osaks. Kui sul on üks sõber, siis paratamatult muutub ühel hetkel raskeks midagi uut ja seninägematut välja mõelda, teha või rääkida. Kui sul on aga 900 potentsiaalset sõpra, siis igavus on viimane asi, mis kummitama hakata võib. Kogu seda sõprade peret siduv ühine tunnusjoon ehk püüdlemine kõrgema hariduse poole või selle omamine on samuti miski, mis muudab ühiselt veedetud semestrid kvaliteetsemaks.Selts on minu jaoks protsess, mis on tänaseks kestnud 145 aastat ja millest vaid osa vältel õnnestub mul sellesse panustada. Kuid see aegadeülene katkematus mõjub veetlevalt ning seda järjepidevust tajununa poeb hinge rõõm, et saad olla osa millestki niivõrd suurest. Selts ei ole vabaõhumuuseum, kus pileti ostnud publikumi rõõmuks kaks korda kuus tanguvorsti vorbitakse. See on ainulaadne koht, kus möödunud ajad ja lood sulamis praeguse hetkega uut ajalugu juurde sünnitavad. Seda kogeda soovitaksin kõigil!