JÜRI KOGEMUSLUGU

Minu esimene kokkupuude Ajalooringiga toimus 2010. aasta sügisel umbes ülikooliõpingute teisel või kolmandal nädalal. Keegi õppejõududest (vist Kukeke) reklaamis oma loengu alguses, et täna õhtul on ARi-i tutvustav üritus ning kes vähegi tahab ajaloolaste seas kaasa lüüa, siis minge kindlasti ja vaadake, mis seal põnevat räägitakse. Lisaks tuli muidugi ka törts reklaami ja häid mälestusi.

Meie kursuselt käis tollel esimesel üritusel vast kümmekond inimest, kes laias laastus said ja jäidki kirglikeks AR-i fännideks. Üritusel endal aga tuli välja, et vana juhatuse aeg sai täis ning valima asuti kohe uut ning muidugi tuli sinna järjepidevuse huvides kaasata vähemalt üks rebane. Üks mu kursavend läks vabatahtlikult, mind soovitas keegi tagareast ja nii see läkski. Umbes nädala pärast käisime juba sügisreisiks Peipsi-äärseid piirkondi avastamas ning sügisreisil endal tegin veel ka ettekande. Toona tundus juba selline asi ikka väga suur ja uhke, kui pead õppejõudude, doktorantide ja magistrantide ees tegema ettekannet kohast, mida näed elus esimest korda.

Esimene aasta läks kiirelt, korraldasime erinevaid üritusi ning märkamatult olin jäänud ainsaks esmakursuslaseks AR-i juhatuses, mis tähendas, et tollane esimees Marie Vellevoog hakkas mind suuremateks asjadeks vaikselt ette valmistama. 2011. aasta sügisel asusingi Ajalooringi juhtima.

Järgnenud aastast meenuvaid mitmesugused reisid ja nende ettevalmistamised, loengud, filmi- ja lauluõhtud. Õdus jõuluistumine Linnakodaniku muuseumis on aga siiamaani üks ilusamaid mälestusi. Panime käima ka AR-i lauliku projekti, kuid tuleb tunnistada viga: see ei olnud toona prioriteetne ja tundub, et see algatus on ka hilisematel aastatel tolmukorra alla vajunud.

Pärast oma esimehe ametiaja lõpu jäin samuti AR-i teataval määral kaasa tegema, sest hea sõber Jaan-Kristjan Unt sai esimeheks ning pärast tema ametiaega Margus Punga. Mõlemit aitasin nõu ja jõuga ning Undiga sai korraldatud üks ulmeliselt äge kevadreis Narva koos üdini meeleoluka istumisega Narva linnuse Põhjaõues. Selle ürituse eest ütlen veel aitäh Tanelile, Kaarlile ja Katrile.

Ajalooring on minu jaoks üks ülikooliaastate eredamaid mälestusteallikaid. Erinevatel reisidel koos teiste tudengite ja õppejõududega kogetud hetked on niivõrd ägedad, et olen tänaseni kurb, kui ei saa mõnel väljasõidul osaleda. Vähemalt sama eredad on olnud ka nende reiside ettevalmistused, sest nende raames on müratud nii heinapllidega, käidud suvalistes lompides ujumas kui ka ekseldud kottpimedas Soontagana muinaslinnuse ümber.

Ajalooring on see miskit, mis hoiab ajaloolasi koos. Igasuguseid tegevusvõimalusi tekib üha rohkem ja rohkem, kuid tõelised ajalootudengid (ja huvilised teistelt erialadelt) on alati leidnud oma tee AR-i ning sulanud ühtseks ja ajalooliseks pereks.