Tartu Ülikooli Väitlusklubi viib kokku Tartu aktiivsed noored, kes soovivad rääkida maailmas olulisest teemadest ning rääkida nendest hästi. Hästi ehk nii, et oleks julgus öelda seda, mida mõeldakse, ning et teised öeldust õigesti aru saaksid. Selleks õpetamegi väitlusklubis kolme salarelva kasutamist: analüüsimis-, argumenteerimis- ning avaliku kõnelemise oskust. Neist pea kõige olulisem on argumenteerimine ehk võime vettpidavalt oma seisukohta põhjendada. See tuleb kasuks pea kõiges, millega elus kokku puutuda võib, olgu see tulevasel töökohal projektide koostamine, esseede kirjutamine, meedia teadlik tarbimine vms. Peale selle annab väitlemine avaliku kõnelemise oskuse ning julguse: kõnede esitamine või suures seltskonnas oma arvamuse avaldamine, mis varem võis maailmalõpuna tunduda, ei tekita enam probleemi. Väitlemine on Sulle mõeldud, kui… Meiega võib liituda terve õppeaasta jooksul ning selleks ei pea tegema midagi üleliia keerulist. Lihtsalt tule mõnda meie iganädalasse väitlusklubisse ning vaata, kuidas väitlus käib!ORGANISATSIOONIST
… oled väsinud sellest, et ei julge suurema rahva hulga ees kõneleda;
… satud sõpradega vaieldes pidevalt olukordadesse, kus sa sul on kindel arvamus, aga sa suuda seda teistele selgitada;
…huvitud päevakajalistest uudistest ja aruteludest ning sooviksid neid teiste huvilistega arutada;
…lugesid meie tutvustust ja tundsid väitluse vastu huvi
Minu esimene kokkupuude väitlusega leidis aset 2014. aasta märtsis Tartu Ülikooli lahtiste uste päevadel, kui juhtusin pealt nägema Tartu Väitlusklubi korraldatud näidisväitlust. Koolis meil väitlusega ei tegeletud ja mujalt olin ka seda sõna ehk vaid paar korda riivamisi kuulnud. Omavahel väitlesid väitlusklubi noored tudengid ja ülikooli vilistlased, õppejõud. Esimest korda väitlust pealt tunnistada on huvitav kogemus, natuke ehk võõrastavgi. Esiteks vajab harjumist väitluse formaat kui selline – meeskonnad võistlevad omavahel selles, kes suudab teisest paremini vaielda. Kaugushüppes on kerge mõõdulindiga mõõta, kes kaugemale hüppas, aga kuidas otsustada, kelle argumendid olid paremad? Usun, et kõige enam tõmbaski mind väitluse juurde soov omandada ka ise see kunst, kuidas oma mõtteid ja arusaamu teistele võimalikult selgelt ja arukalt edasi anda. Ühtlasi paelus mind see enesekindlus ja söakus, millega väitlejad oma mõtted publikule avasid. Avalik esinemine on minus alati suurt ebakindlust tekitanud. Pool aastat hiljem, vastse Tartu Ülikooli üliõpilasena, liitusin ka mina väitlusklubiga. Sellega seoses olen nüüdseks oma Facebook’i sõbralisti kasvatanud peaaegu poolesaja inimese võrra. Olen osalenud mitmetel võistlustel ning löönud kaasa muudeski huvitavates väitlusklubi tegevustes, nagu näiteks väitluse suvelaagris. Mis aga peamine – pärast kaht semestrit väitlemist tunnetan, kuidas minu maailmapilt on oluliselt avardunud ning ma suudan üha rohkematel teemadel argumenteeritult kaasa rääkida ilma, et jääksin häbisse. Väitlemine on andnud mulle kaasa võime asju paremini eritleda ning näha neid tihti ka uue vaatenurga alt. Kaugeltki ei ole ma veel nii sõna- ja mõtteosav kui nood väitlejad, keda kuulsin avatud uste päevadel, kuid sinnapoole teel olen ma kindlasti.JOHANNESE KOGEMUSLUGU