Kui paluda inimestel iseloomustada eestlasi, siis valdavalt saame omadussõnad, mis ei näita meid just kõige positiivsemas valguses. Eks negatiivsed kogemused jäävadki tihtipeale rohkem meelde, aga tegelikult väheke rohkem sõbralikkust ja sallivust ei jookseks mööda külge maha.
Kuigi olen alati mõelnud, et eestlased ei ole tegelikult üldse nii hullud, kui meist räägitakse, siis hiljuti olen pidanud natuke vastupidist arvama. On päris hirmus, kuidas viimasel ajal üksteist materdatakse. Näiteks kui Märt Avandist ilmub kusagil mõni artikkel, siis iga jumala kord on seal mõni kommentaar, kus keegi peab uuesti esile tooma tema eestlaste häbenemise väljaütlemist.
Hiljutiste Brüsseli sündmuste valguses hakkas aga Eestis üks erakond parastama, kuidas nemad sellise õnnetuse eest on juba ammu hoiatanud, aga keegi ei kuula. Tundus lausa, et sellest parastamisest tunti mõnu. Kas tõesti on nii traagiline sündmus miski, mille najal hakata targutama ja olla isegi rõõmsad, et ennustus täitus?
Sellist käitumist kohtab tegelikult iga päev meie ümber. Oleme teiste inimeste suhtes õelad ja vastikud, tunneme isegi mõnu, kui kellelgi halvasti läheb. Mulle tundub, et mõne inimese päev on alles siis korda läinud, kui saab teisele inimesele kehvasti öelda. Osad inimesed ei teadvustagi enda õelutsemist, aga on ka inimesi, kes sellest aru saavad. Näiteks on minu tutvusringkonnas üks inimene, kes teab, et ta on tihtipeale õel ja vastik teistega, aga enda vabanduseks toob ta selle, et ongi selline. Kusjuures olles ise uhke selle üle.
Päris kindlasti pole see miski, mille üle uhkust tunda. See on tore, kui inimene annab endale aru oma olemusest. Paljudel on aga väga vildakas minapilt. Kas ollakse liiga madala või siis vastupidi, liiga kõrge enesehinnanguga. Aga kui me saame aru, millised oleme ja et mingi osa meist pole väga hea, siis uhkuse tundmise asemel peaksime proovima seda paremaks muuta. Kõlab maru klišeelikult, aga elu üks eesmärk on ju saada parimaks võimalikuks versiooniks iseendast.
Võin näitena tuua ühe enda teadvustatud halva külje. Mulle tohutult meeldib endast rääkida. Seejuures unustan tihtipeale uurida sõprade elude kohta, et olla kursis nende tegemistega. Püüan seda muuta ja mitte endast nii palju rääkida.
Lisaks parastamisele meeldib inimestele teistest halba rääkida. Usun, et me kõik oleme seda teinud. Miks? Tavaliselt öeldakse, et ju siis halvastiütleja on kade, mida ma eriti ei usu. Kadedus peaks just panema rohkem pingutama, et olla kadestatavaga samasugune. Mulle tundub, et ärapanemise taga on pigem vajadus tunda ennast paremini ja paremana. Et noh, vähemalt ei ole mina selline.
Mulle on üldse arusaamatu, miks inimesed meile nii väga ette jäävad. Näiteks tekitab minus alati hämmingut kooseluseaduse üle vaidlemine. See seadus puudutab üsna väikest osa ühiskonnast ja kui see seadus teeb kedagi õnnelikumaks, siis miks olla sellele nii tulihingeliselt vastu. Ja ärge öelge, et kristlikel põhjustel. Kust nüüd järsku kõik need kirikuinimesed välja hüppasid? Ühiskonnas, mis on üks usuleigemaid, on see väga tobe argument.
Minu meelest tuleb riigile kasuks, kui selle kodanikud on õnnelikud ja rahul. Minul on küll siiralt hea meel, kui inimesed minu ümber on õnnelikud. Rahulolevad inimesed teevad endalgi tuju heaks ja motiveerivad rohkem pingutama, sest tahaks ju ise ka kunagi sama rahulolev olla.
Hästi tihti kommenteerivad naised omavahel, mida teine naine seljas kannab ja seda mitte positiivses võtmes. Miks üldse läheb kellelegi korda, mida teine inimene seljas kannab? Kui mulle mõni riideese ei meeldi, siis mina seda selga ei pane, aga kui keegi teine seda kannab, siis ma viltu ka ei vaata. See pole ju minu asi ega mõjuta kuidagi minu elu.
Elu oleks kohe palju lihtsam, kui me ei elaks teiste elu ja ei vaevaks enda pead teiste käitumisega.
Sandra Saar